"Lavakunstikool on see koht, kus ma hetkel õpin ja näitleja eriala on see, mis mind tõmbab," ütles Hannes Hermaküla vanem poeg Erik Hermaküla. "Perekondlikku heakspanu olen tundnud eelkõige üle 60-aastaste naiste poolt, kes on alati väga heldinud, kui nad kuulevad, et ma olen Evald Hermaküla lapselaps ja see on tekitanud soojust ja tunnet, et ma olen oodatud sellele erialale. Kõik see huvi algas, kui ma käisin VHK gümnaasiumi teatriklassis."

"Inimene jaksab hirmus palju kanda. See on tegelikult hämmastav. Kui me Downi sündroomiga lapse saime, mis oli minu elu kõige suurem šokk ja pauk üldse, siis meile öeldi ka kuskil, et inimestele antakse nii palju, kui nad kanda jaksavad, selline ütlemine liigub ka piibli teemades, pigem seal küll niipidi, et kellele on palju antud, sellelt ka palju nõutakse," ütles teleajakirjanik Hannes Hermaküla, kelle vanavanemad küüditati Siberisse, kuigi nende pere pole kunagi jõukas olnud.

Hannese kujutatud helgele lapsepõlve pildile paigutas ta isa, ema, onu Lennart Meri, kes oli nende pere naaber ja kelle majas ta vennaga mängimas käis, mälestuse, kuidas isa neid vennaga lumehange karastama pani ja need lõputud onud ja tädid, kes neil õhtuti külas käisid ja kus pidevalt midagi arutati. "See on see, kust ma tulen, see ongi minu identiteet," sõnas Hannes, kelle sõnul oli ta kolme ja poole aastane, kui see tore pere lõhki läks, sest isa läks pere juurest ära ja kõik lagunes.

Vanaema matustel sai aru, et isa nende juurde enam tagasi ei tule

Hannes meenutas, et isa oli kodunt aeg-ajalt ikka ära, aga ta ilmus alati mõne aja pärast tagasi. "Aga üha rohkem oli seda aega, mil teda kodus ei olnud. Vanaema matusel nägin isa taas üle pika aja, jooksin tema juurde ja nägin, et isa oli teise tädiga. Minu kutse peale minna ema ja venna juurde, isa ei tulnud. Mäletan oma ema kurba hoiakut, kui ma tema käest küsisin, miks isa meie juurde ei tule," meenutas Hannes. "Sellest hetkest sain ma aru, et isa ei ole enam meiega koos."

"Mul on olnud kogu aeg mingi tähelepanuvajadus, võib-olla tuli see sellest, et isa läks ära, ma ei häbenenud eriti midagi, ma ei kartnud olla inimeste ees. Ma tegin lapsena ja noorena väga palju sporti, minu põhiline ala oli käsipall, sigadusi me ei teinud, me tegime pulli," meenutas Hannes. "Õppida ma eriti ei viitsinud, see ajas ema aeg-ajalt närvi."

Hannese sõnul nutab tema rohkem kui tema naine. "Ma olen vist õrnem pool. Kui näiteks filmis "Neli tankisti ja koer" keegi surma sai, siis ma lapsena nutsin natuke ja siis mu ema pahandas minuga, et ma sellise jama peale nutsin. Kui Erik sündis, siis ma nutsin, sest see oli nii kihvt."

"Väga palju rõõmu ja väga palju naeru on olnud meie peres," lisas Erik. "Ma olen alati igatsenud oma perega koos olla, ma pole kunagi kiuslik olnud. Õpetajatega oli mul küll õigus enda arvates ülbelt käituda. Pättused jätsin aga kõik tegemata, mõeldes oma emale ja isale, ma ei tahtnud, et nad peaksid oma pojas pettuma."

Pidi ennast tõestama, sest tulevane naine pidas teda ennasttäis tüübiks

Erik meenutas oma ema-isa kohtumise lugu, mis toimus 1980. aastate lõpus kuskil põrandaaluses koguduses. "Kuna isa oli popp mees ja kõik naised heldisid teda nähes, siis ema mitte ja see tõmbas mu isa käima. Ema vaatas jälle, et üks tohutult nõme ja ennasttäis kuju on siia ilmunud ja sellest tuleb küll kaarega mööda minna."

"Ma pidin ennast tema jaoks tõestama," lisas Hannes. "Et ma ei ole ennasttäis kuju ja minus on ikkagi sisu ka. Kui me Nõukogude Eestist emigreerusime, siis pagulastena me Itaalias lihtsalt jõlkusime koos ringi ja nii hakkasime vaikselt oma sõprust seadma."

Hannese sõnul toetas ka tema isa poja Nõukogude Eestist lahkumist. "Isa oli väga uhke selle üle."

Siiras ja puhas usk jumalasse aitas rasketel hetkedel

"Mängu tuli see, et ma hakkasin usklikuks ja mõtlesin, et äkki on mul taevane isa, kes hoolitseb mu eest, kui ma käin koos temaga ja teda austan, et siis ma ei jää hätta ja täpselt nii läks," sõnas Hannes. "See oli siiras ja puhas usk jumalasse, et tema mu kutsus, ta ütles, et minge ja et tema hoiab ja kaitseb."

Hannese sõnul läksid nad USA-sse jõudes kohe tööintervjuudele ja hakkasid tööd tegema. "Ise pidid enda eest hoolitsema, aga me olime legaalselt selles süsteemis sees, ja meid ka aidati, väliseestlased aitasid."

"Kui sa mingitest eluraskustest läbi ei lähe, siis sa justkui jääd istuma. Raskused ju karastavad, kui sa suudad sellest läbi võidelda, viib see su järgmisesse etappi," tõdes Hannes.

1996. aastal Eestisse tagasi tulles hakkasid aga asjad juhtuma. "Isa enesetapp, sündis Downi sündroomiga poeg, vend suri ajukasvaja tõttu. Need olid mu elu kõige kitsamad kohad. Naisega ragistasime oma suhte kallal ikka ka mõnda aega," meenutas Hannes. "Eestisse tagasi tulek oli ka natuke nagu jumala kutse järgimine, et tahaks oma eriala rakendada."

Ei suutnud pojale öelda, et vanaisa Evald tegi enesetapu

2002. aastal sündis Erik. "Nüüd ma kahetsen, me oleksime võinud lapsed saada juba palju varem ja lapsi oleks võinud olla rohkem. Kümme aastat olime abielus enne, kui lapsi hakkasime tegema," ütles Hannes.

Isa enesetapp oli kohutav löök, mis muutis teda ka sisemiselt. "Ma ei julgenud magada, kartsin, et ta liigub toas ringi," meenutas Hannes. "Meil oli sel ajal isaga kontakt tihe. Ma lihtsalt ei suutnud Erikule öelda, et tema vanaisa ennast ära tappis, ta sai selle kuskilt mujalt teada. See ei tulnud üle minu huulte, mul oli Erikust nii kahju.""

"Isa ütles mulle, et vanaisa oli haige. Üks klassivend tuli 6. klassis minu juurde, kellelt ma sain teada, et mu vanaisa tappis ennast ära," meenutas Erik. "Kodus sain teada, et see haigus, mida mu isa mõtles, oli alkoholism. Evaldi surm on mind hakanud mõjutama alles palju hiljem. Lein on alles nüüd tulnud, kui ma ise tegelen ka selle erialaga. Nüüd ma igatsen taga vanaisa, keda mul pole kunagi olnud."

Üks suurimaid küsimusi, mis pärast enesetappu tekib, on Hannese sõnul see, et miks mu lähedane elada ei tahtnud, elu on ju kihvt.

Puudega poja sündimine oli tõsine egolaks

"Kolmandal päeval pärast sündi saime teada, et Kaarlil on Downi sündroom. Raseduse ajal ei teadnud me sellest midagi, olime vahepeal pikalt USA-s. See oli meie jaoks totaalne pauk," meenutas Hannes. "Ma isegi ei tea, miks ma seda ütlesin, aga see tuli mu seest, et ma ütlesin oma naisele, ma ei jäta sind kunagi maha."

"Mehena oli see mulle egolaks küll, mul oli raske aktsepteerida oma teist poega, ma tean, et paljud mehed ei suudagi seda aktsepteerida, kui neile on puudega laps sündinud," nentis Hannes.

"Üks asi, mida ma kahetsen, on see, et ma ei teinud Erikuga koos sporti. Kui ta väiksena tahtis minuga sportima kaasa tulla, siis ma ei võtnud," meenutas Hannes.

"Ringvaate" saates tegi nii pikki tööpäevi, et poeg hakkas muretsema

Eriku sõnul oli ta 16-aastane, kui hakkas usuasjades soojenema. "Isiklik suhe jumalaga polnud seni minu teadvusesse jõudnud. Usun ka, et ukse teatrisse avas mulle jumal kuidagi kõrgemalt ja andis mulle võimaluse seda teha. Ma ei teadnud varem, et selline võimalus minu jaoks üldse eksisteerib," meenutas Erik. "Tundsin, et mulle on tehtud tohutu kingitus, ilma et ma seda üldse vääriksin."

"Üks valusaid hetki oli siis, kui "Ringvaatesse" läksin ja mu töökoormus oli palju suurem kui seniajani oli olnud, see hetk oli jube valus, kui ma kuulsin oma naiselt, et poja küsis, miks isa nii palju tööd teeb," tõi Hannes välja.