Maalikunstnik ja õppejõud Tiit Pääsukese tütar Liisi elab Itaalias. "Ta ei kuulanud vanemate sõna ja tegi seda, mida ise tahtis, mõnikord me olime tema pärast päris hirmul. Ta oli kergelt hipi moodi ja läks seiklema. Leidis endale Itaaliast mehe, viis last sündisid riburada mööda," ütles Tiit.

"Mina olen ikka korralikum ja arem tüüp meist kahest," iseloomustas Tiit Pääsukese poeg Toomas Pääsuke oma kaks aastat vanemat õde. "Tal oli kinnisidee minna Itaaliasse ja läkski. Mina siiamaani otsin kohta."

Tiit Pääsukese abikaasa ja Toomase ning Liisi ema Vaike Pääsuke oli paljude Kalevi maiustuskarpide omaaegne kujundaja. Ta oli hea maalija ja raamatukujundaja.

Kunstialast haridust ei ole Toomas saanud, kuigi töötab graafilise disainerina. "Kunstianne on pigem geneetiline," arvas Toomas. "Mulle meeldib joonistada, mul on kogu aeg kott kaasas, kus on sees joonistusvahendid, muudes asjades ma olen jube möga, mul ei ole ka eriliselt huvitavaid hobisid."

Oma lapsepõlvest toob Tiit välja, et ta tahtis kogu aeg joonistada.

Kahetseb, et isaga paremini läbi ei saanud

"Kustutuskummi ei olnud, paberit ka ei olnud, sest oli sõjaaeg. Ajalehed olid. Ema oli tüdinud mu nurumisest, andis mulle oma huulepulga ja ma tõmbasin sellega joone üle ajalehe, mul jäi erutusest hing kinni, see hõõguv helepunane värv oli nii võimas, " meenutas Tiit ning lisas, et see oli üks ere värvielamus ja hetk, mille pärast temast maalija sai.

"Isa tõenäoliselt lootis, et minust saab tema moodi korralik inimene ja töömees, aga kahjuks ei saanud. Ega ma isaga hästi läbi ei saanud. Ema toetas mind igati," tõdes Tiit. "Mina olin nagu Toomaski pigem ema poeg. Nüüd, kui kumbagi enam ei ole, on mul kahju, ma oleksin võinud isaga paremini käituda. Ma vihastasin, me läksime tülli. Nüüd kui mõtlen Toomasele ja Vaikele, teda pole nüüd enam kuus aastat, siis mina elasin teist elu, ma ei olnud perekonnainimene. Nüüd Liisi helistab Itaaliast mulle rohkem kui Toomas Tallinnast. Paistab, et ma olen Liisile olulisem."

Tiidu sõnul helistab ta Toomasega tavaliselt siis, kui arvuti- või autoabi on vaja. "Vaba aja vestlust või külaskäimist meil ei ole. Ma ei tea, kuidas see nii on läinud," nentis Tiit.

Kumbki pole kuldsete kätega meistrimees

Kuna Tiit ise ei ole kuldsete kätega mees, siis teadis ta kohe, et ega ka Toomasest mingit töömeest ei tule. "Ma soosisin seda, et ta kunstnikuks saab ja selle kulminatsioon oli paar aastat tagasi, kui me tegime ühise näituse, Toomas on parem joonistaja kui mina," tõdes Tiit. "Aga mu õepojad on küll puhtalt tehnikapoisid. Maapoistest kasvavad tipptehnikainimesed."

7. klassini sai Tiit koolis kiituskirju, oli paipoiss. "See lõppes sellega, et 8. klassis ähvardas tunnistusele tulla kaks ühte. Kõikidel õpetajatel olid minu joonistuste kogud juba kodus, mis nad olid minu käest ära võtnud tunni ajal. Segasin teisi."

Ema kutsuti kooli ja kõik lõppes sellega, et Tiit otsustati 15-aastaselt Tartusse kunstikooli saata. "Seal hakkas mul täiesti uus elu, uuesti kiituskirjad ja kõik hakkas hästi minema," tõi Tiit välja. "Selle seltskonnaga, kes seal oli ja kes veel elus on, suhtlen siiamaani."

Töödes on rohkem kannatusi kui rõõmu

Kogu elu on Tiidu eduelamusi varjutanud tema üliterav kriitikameel, mis saadab teda siiamaani. "Kui töö sai valmis, siis esimesel hetkel tundus, et pole viga ja järgmisel hommikul vaatasin, et see ei kõlba kuskile. Seetõttu teen kõike kümneid korda uuesti. Mu valmistöödes on rohkem kannatusi kui rõõmu ja lõbu, aga see lõbu on nii lühiajaline. Aga see on küllaldane põhjus, et kohe uus lõuend võtta ja uuesti edasi teha. Kui teeks ühe õnneliku pildi valmis, paneks asjad nurka ja korras," muheles Tiit.

Tiit oli enda sõnul nii laisk, et naistki ei viitsinud kuskilt kaugelt vaadata ja võttis oma kursusekaaslase.

Väevõimuga sõjaväkke viimine tundus Tiidule nii õudne, et ta mõtles korra isegi seal okastraadi ja trellide taga enesetapule. "Pärast läks kõik palju paremini kui arvata võis," lisas Tiit, kes oli kolm aastat ära, tuli tagasi ning aasta pärast abiellus.

Ei mäleta laste kasvatamisest midagi

"Mul oli nii tubli naine, et tema pidas mind üleval nii kaua kui ma õppisin, ta oli väga andekas ja ohverdas minu pärast ennast, tal olid lapsed ja kõik need majanduslikud mured. Ma natuke tunnen süümepiina, et ma ei mäleta midagi laste kasvamisest. Kui ma juba õppejõuna töötasin ja karjääriredelil tõusin, ütlesin Vaikele, et sul ei ole vaja enam tööl käia, sina oled mind ülal pidanud, nüüd pean mina sind. Eks ta tegi ikka üht-teist, kujundas raamatuid," meenutas Tiit, kes oli Vaikega abielus 51 aastat.

"Minu isa oli meistrimees ja üritas mind õpetada, mul oli vahel pisar silmas, sest ma ei saanud aru, olin isa peale vihane, aga Toomasel ei olnud õpetavat isa ka. Praegu mõtlen, et oleks võinud ikka parem isa olla," nentis Tiit.

"Rangust meie peres ei olnud. Ema tegi pigem kõik ise ära, et las lapsed olla," meenutas Toomas. "Soe õhkkond oli kodus."

"Minu perekonnanimi pole mind ei takistanud ega kuidagi kuhugi ka edasi aidanud," tõi Toomas välja. "See, et isa on hea maalikunstnik, pole mulle ka mingeid pingeid tekitanud. Tema teeb üht asja ja mina teist."