Rändurkass Kurri rändas äsja kahe kuuga 15 000 kilomeetrit, trotsides mägiteid, läbides 14 riiki ning jõudis Armeeniasse välja.

"Kuri oli kolm päeva solvunud mu peale. Kui ta muidu tuleb ikka sülle ja öösel magab voodis kõrval, siis ta lihtsalt eiras. Ta oli nii solvunud, et me oleme kodus ja enam mitte kuskile ei lähe. Ei ole enam iga päev põnev."

Tänaseks üheksa-aastane Kurri jõudis perenaise Katri Bagirovi ellu varjupaigast, kus naine aitas vabatahtlikuna kassidele uusi kodusid leida. "Vahepeal olin ka hoiukodu. Tol talvel oli väga palju kasse karantiinis. Kurri oli kõige halvemas seisus ja siis ma võtsin ta enda hoole alla, käisin temaga veterinaaril, tuli välja, et tal on kopsupõletik. Ravisin ta terveks ja hakkasin talle kodu otsima. Kohe hakkas tiksuma ka mõte, et ma vist tahan teda endale ja hakkasime otsima võimalusi ta endale võtta," rääkis Bagirov, kelle elus oli palju reisimist.

"Ta ei sobinud väga hästi mu ellu, aga kuna mu ema pakkus välja, et hoolitseb Kurri eest siis, kui mind ei ole, siis sai otsus tehtud," lisas ta.

Reisikassiks Kurri siiski ei sündinud. Esialgu oli juba üksainus autosõit paras katsumus. "Mul polnud isegi sel ajal mõtet, et kass võiks niimoodi reisida. Ma küll mõtlesin, et ta saaks minuga maal kaasas käia, sõpradel ja perel külas. Harjutasin esimesel kevadel teda trakside, rihma ja autoga. See oli väga-väga suur peavalu. Tal hakkas alguses väga kergesti halb, tal oli ärevus, läks kõht lahti. Mu auto oli kile ja ajalehtedega kaetud enne, kui ma teda teadlikumalt treenima hakkasin," meenutas Bagirov. Täna poeb Kurri suuremate probleemideta oma reisikohvrisse ja on sõiduk valmis.

"Läks pea kolm aastat mööda, tulid covid, tahtsime minna puhkama, välistasime igasugused lennureisid. Otsustasime autoga minna, Kurrit kuskile jätta ei olnud. Mõtlesime, et Kurri tuleb kaasa ja kui vaja, siis pöörame lihtsalt otsa ümber. Sõitsime läbi Saksamaa, Prantsusmaa, Hispaania ja Portugali. Ja mind üllatas see, kui palju ta jalutas. Ta jalutas terveid külasid läbi. Väikesed külad, aga siiski," muigas Bagirov.

Tänavune reis oli Kurrile juba kuues suvine automatk. Senistest kõige pikem ja esimest korda viis tee Kaukaasiasse. Kurriga koos reisivad Katri, Katri ema ja abikaasa. Reiskorraldus käib suuresti neljajalgse pereliikme järgi.

"Toimime reisiseltskonnana sellepärast, et oleme Kurri inimesed ja meil kõik reisid on tema ümber. Vähemalt viimastel aastatel. Valime kõike Kurri järgi," selgitas Bagirov.

"Euroopa Liidus on lihtne: on vaja lihtsalt loom ära kiibistada, vaja loomale passi ja marutaudi vaktsiini. EL-ist välja minnes läheb natukene keerulisemaks. On vaja tervisedeklaratsiooni, mis sisuliselt tähendab seda, et lemmiklooma passi läheb tempel, et loom on terve ja et talle on tehtud parasiiditõrje," selgitas Bagirov tagamaid.

Enne öömaja kinnitamist käiakse ja uuritakse sobilike majutajate käest järele, mis nad arvavad sellest, et kass nende juures ööbib. "Siiani on olnud kogemus hästi positiivne. Probleeme on olnud suuremate hotellidega, kus on oma eeskirjad ja tingimused. Kui ei või siis ei või. Aga väiksemad majutused on üldjuhul ka Kurrit tuppa lubanud. Väga üllatav. Palju kergem on minna juhuslikult sisse ja küsida, kui hakata internetist otsima," tõdes Bagirov.