Raud kohtus Maieri nimega esimest korda ülikooliõpingute ajal fotograafia ajaloo loengus. "Ta ei ole võib-olla kõige suurem tegija, aga kindlasti üks nendest," märkis Raud.

Maieri panus fotokunsti avastati alles pärast tema surma. Äärmiselt privaatne ja materiaalsetest väärtustest distantseerunud Vivian töötas lapsehoidjana. Lapsed kaasas, kulges ta mööda linnaruumi, märgates ja pildistades, jäädvustades ja luues visuaalset arhiivi sõjajärgse Ameerika argielust.

"Ta märkas elu enda ümber, märkas hetki enda ümber, elas selles hetkes. Ta oli väga kihvt fotograaf, sest tal ei olnud fotograafiaharidust. Tegi seda lihtsalt oma huvist ja hobist. Analüüsides öeldakse see-eest, et tema tööd tunduvad hästi läbi mõeldud. Ta oli lihtsalt sündinud talent. Vaevalt ta mõtiskles, et kuidas ma siin inimese joontega kokku panen jne. Ta lihtsalt nägi ja nii ta selle pildi tegi," selgitas Raud.

Näitus tutvustab Maieri loomingut 1950. aastate algusest kuni 1980. aastate keskpaigani ligi 200 teose kaudu.

Raua sõnul annavad Maieri fotod aimu ka tema tehnilisest meisterlikkusest, sest suutis detailirohkeid pilte jäädvustada ka ilma vajaliku valguseta. "Ta peab olema võimeline nägema tumedas ja heledas detaili. Samamoodi on huvitav vaadata ka jooni, mis meie pilku erinevatesse kohtadesse juhatavad, kuidas on pilt raamistatud," lisas ta.

Kuigi pildid on tehtud pool sajandit tagasi tunneb Raud Maieri piltide pealt ära ka enda südamelinna Chicago. "Eriliseks teeb selle tolleaegne tehnika. Täna samasugune pilt tuleb lihtsalt palju selgem," märkis Raud.