"Minu tee on olnud pikk, käänuline ja mitmetahuline. Arhitektiks ei ole ma mitte kunagi tahtnud saada, see töö tundus mulle keeruline ja ma ei osanud ka matemaatikat üldse mitte. Tänu emale-isale sain ma keskkoolis õppima Inglismaale, mis 1990. aastate keskel oli äärmiselt haruldane. Lõpetasin seal keskkooli ning siis ülikooli poliitika ja rahvusvaheliste suhete valdkonnas ning tegutsesin 14 aastat kaitsevaldkonnas," ütles Helena Raud, kes viimastel aastatel töötab panganduses.

Helena isa, jääpurjetaja Otto-Sven ning vanaisa, graafik Paul Luhtein olid tema jaoks väga suured iidolid. "Vanaisa Paul Luhtein oli tunnustatud kunstnik, kes tegi kodus tööd ja kelle kõrval ma maalisin, sest lasteaias ma ei käinud. Vanaema oli ka kunstnik, tema oli ka kodune. Me olime väga lähedane pere," sõnas Helena.

Ema oli tütre poolt, aga isa kogu aeg kriitiline

Paul Luhtein kujundas riiklikult tähtsaid sümboleid kahe riigikorra ajal, Eesti Vabariigile teenetemärgid ja kuldse keti ning Eesti NSV-le punalipu.

Oma lapsepõlvest mäletab arhitekt Irina Raud, et ema oli alati tema poolt, isa aga kriitilisem.

"Kui mul olid mingid probleemid koolis, siis isa mulle praktiliselt õigust ei andnud, tema vaatas alati teist poolt, et teisel poolel on õigus. Isa oli väga töökas, kodus mitte, aga instituudis, kus ta oli kateedrijuhataja võis ta üliõpilastele väga halvasti öelda. Ta vihastas nende peale, kui ta nägi, et õpilane on andekas, aga laisk. Kui ta nägi, et sealt midagi ei tule, siis nende peale ta ka ei vihastanud. Üliõpilased andsid talle andeks," meenutas Irina.

Tagantjärgi leidis Irina, et isa kriitiline suhtumine arendas tema analüüsivõimet. Kuigi ka Irina ema oli kunstnikuna väga andekas, tegeles tema pigem laste ja perega. "Ema oli vahel õnnetu ja väsinud, siis püüdsin teda nii palju aidata, kui ma sain," meenutas Irina.

Helena sai kasvada koos vanaisaga ja näha, kuidas ta toimetab. Päeval luges ta koos vanaisa Pauliga raamatut. "Vanaisa oli mulle hästi suureks eeskujuks. Ta mängis veel 85-aastasena tennist ning käis sügiseti ujumas," meenutas Helena.

Ütles isale, et on poistega väljas, tegelikult käis kunstikooli ettevalmistuskursustel

"Ma tahtsin kunstnikuks saada, käisin isaga palju joonistamas, aga isa oli kategooriliselt selle vastu, et ma kunstiinstituuti lähen. Käisin seal ettevalmistuskursustel salaja, isa teadis, et ma kohtun poistega," meenutas Irina. "Isa unistas, et ma lähen Tartusse ja õpin kunstiajalugu, aga mulle see absoluutselt ei istunud. Siis ma vaatasin, et mis erialal oleks kunstiinstituudis võimalik õppida nii, et ma Luhteiniga kuidagi kokku ei puutu ja leidsin, et on arhitektuur."

Paul Luhtein oli graafikakateedri juhataja, kes ei astunud parteisse.

Irinal oli ka kaks aastat noorem õde, kes sai sünnitushaiglas nakkuse ja suri kahekuuselt, täpselt Irina sünnipäeval. "Vend pahandas isa tihti. Tema klassijuhataja alati süüdistas kõiges mu venda, ükskõik, mis klassis toimus, Vend ei hakanud kunagi ennast õigustama. Ema-isa kutsuti kooli ja isa ütles, et tema ütleb pojast lahti ning ema ütles, et tema hakkab nutma ja siis läksin kooli mina. Ma olin vennast viis aastat vanem. Alati kui nägin, et emal on raske, siis ma katsusin kohe kuidagi teda aidata. "

Irina sõnul pole nemad kunagi kodus vitsa saanud ega nurgas seisnud. "Isa alkoholi ei tarvitanud, alkoholikapid olid alati lukust lahti ning tal polnud põhjust neid ka lukku keerata."

Inglismaal kooli lõpetades sai diplomi selle eest, et vahetas kooli ajal kõige rohkem juuksevärvi

Tänu Helena isale ja Irina abikaasale Otto-Svenile toimus olümpiapurjeregatt Tallinnas. "Tema alustas Balti regattidega, mis olid esimesed rahvusvahelised spordiüritused," meenutas Irina.

Irina rääkis toreda loo kooli lõpetamisest Inglismaal, kui nad sõitsid tütre lõpetamisele. Lõpetamisel kuulutati välja igasuguseid preemiaid ja öeldi, et Helena saab ka ühe preemia. "Meie isaga olime kohe nii uhked, et mis preemia nüüd tuleb, aga Helena sai preemia selle eest, et ta on kooli ajal kõige rohkem juuksevärvi vahetanud," muheles Irina.

"Sünnist saadik koheldi mind kui täiskasvanutega võrdset. Mul on hääl ja mul on alati oma arvamus, keegi ei hakka minu arvamusega vaidlema, oled sa noor või vana," tõi Helena välja.

"Helena isa oli teist korda abielus, ta oli lahutatud, tal on ka pojad, kes on meie pere liikmed. Ta ütles alati, et laps on sünnist saadik isiksus, temaga ei räägita pudikeeles ja temaga arvestatakse ning mina olin selle kõigega väga päri," lisas Irina.

"Isalt olen ma saanud korraldamise ja organiseerimise ning süstemaatilise mõtlemise oskuse, emalt olen saanud keeled ja seda nii otseses kui kaudses mõttes," sõnas Helena.