"Õpin kunstiakadeemias sisearhitektuuri. Minu jaoks ongi praegu pooleli ülikooliõpingud ja iseseisva elu peale vaikselt kulgemine. Kahekümneaastasena ma tunnen ikka veel ennast natuke lapsena, täiskasvanuks saamine on mul ikka veel poole peal," ütles Indrek Saare ja Ülle Lichtfeldti noorem tütar Aleksandra Saar.

"See on lapsevanema kõige raskem roll aidata last nii, et sa ei hakkaks lapse eest otsustama, aga sa suunad teda mõtlema niimoodi, et ta leiaks üles selle, mida ta tahab. Mulle tundub, et praegu on Aleksandra küll hea rea peal, aga kindlasti on olnud neid hetki, kus ma näen, et laps heitleb ja ma tunnen, et ma olen ise ebakindel, kuidas ma saan teda aidata," nentis Indrek Saar.

Aleksandra sõnul on ta selle küsimuse üle, mida oma eluga edasi teha, heidelnud juba väga pikka aega. Kadrinas põhikooli lõpetanud, otsustas Aleksandra Tallinnasse gümnaasiumi tulla ning õppis Gustav Adolfi gümnaasiumis rootsi keelt.

Kool tekitas tunde, et nüüd ja kohe peab teadma, mis minust tulevikus saab

"Selles koolis olid väga ambitsioonikad noored, kes juba teadsid, kuhu nad tahavad edasi õppima minna ja mida oma eluga teha. Lisaks olin oma väikeses maakoolis väga hoitud ja poputatud, mida ma suure linna koolis enam ei olnud. Ma ei ütleks, et see oli täielikult mentaalne kokkukukkumine, aga see oli kindlasti väike identiteedikriis," meenutas Aleksandra.

"Kool tekitaski minus tunde, et ma pean kohe teadma, mida ma siis rohkem õpin ja hästi palju survestati mõtlema lõpueksamitele ja nende jaoks palju igasuguseid teadmisi tuupima. Mingil hetkel oli see mulle väga raske ja mu vanematele kindlasti ka, sest ma usaldan neid väga palju ja ma tulin paljude probleemidega lõpuks nende juurde ja küsisin neilt väga suuri küsimusi," ütles Aleksandra.

Indrek on pärit Saaremaalt, tema isa on saarlane ja ema Virumaalt. "Olin rahutu laps, mul oli kogu aeg vaja seltskonda. Kui koolis oli vaja midagi korraldada, olin mina kohe seda valmis tegema. Ülikoolis olin kursusevanem ja siis tulid erinevad juhirollid, tänaseks olen rohkem kui pool oma elust leiba teeninud juhtimisega," sõnas Indrek.

"Mina olen kuulnud, et isa oli noorena Saaremaa põhipätt," ütles Aleksandra. "Seda ma olen kuulnud isa lapsepõlvesõpradelt."

Ähvardati lastetoas arvele võtta

"Õnneks läks nii, et raske periood lõppes mul põhikooliga ära. Tundsin põhikooli lõpus, et tahan minna teise kooli ja ma arvan, et see oli hea otsus. Tegime kõiki neid asju, mida ma ei tahaks, et minu lapsed teeksid," tõdes Indrek. "Meid küll ähvardati mingi hetkel, et meid võetakse lastetoas arvele, aga sinnamaani see ei jõudnud. Küll aga tuli vanematele kutse tulla õppenõukogusse, kus meie juhtumeid arutati. Õppida ma ei viitsinud, hinded läksid alla."

Mingil hetkel töötas Indreku ema miilitsana ja seetõttu oli tal närv veel eriti püsti, sest tema juurde tuldi murejuttudega poja tempude kohta otse. "Millegi kriminaalsega me õnneks hakkama ei saanud," lisas Indrek.

Indreku ema tegutses Vanemuise stuudios näitlejana. "Ta õppis küll juristiks ja töötas tulenevalt oma õpitud kutsest, aga see, mille nimel ta elas, oli ikkagi teater ja kunstimaailm. Ta oli romantiline kunstihing läbi ja lõhki ja teater oli tema elu armastus," meenutas Indrek.

Korraldas koolis sigadusi, kui vanemad lahku läksid

Indreku vanemad läksid lahku, kui ta oli 13-aastane. "See tähendas seda, et kontaktid isaga olid mingil ajal vähesed. Kasvatamisroll jäi selgelt emale. See ei olnud lihtne aeg, see oli aeg, kui ma koolis kõige rohkem sigadusi korraldasin. Aga ema suutis niimoodi suunata, et mingil hetkel tekkis endal tunne, et aga ma ei taha selliseid valikuid teha, mis mul panevad mingid uksed kinni. Ema andis meile vennaga väga palju usalduskrediiti ja kohtles meid kui täiskasvanuid," selgitas Indrek.

"Õnneks mingil hetkel me saime need tõkked ka niimoodi maha, et lõpuks sai vanematega kõik jutud ära räägitud. Isaga on õnneks siiamaani head suhted ja emaga olid väga head kuni ta lahkus," tõi Indrek välja. "Ema ei keelanud isaga suhtlemist, aga võib olla oli vähese isaga suhtlemise põhjuseks ka mingisugune minupoolne trots, et ta läks meie juurest ära."

Aeg on väga hea haavade parandaja, aga selle jaoks, et ajale see võimalus anda, peab iseendaga ka vaeva nägema. "Otsima endas selle empaatiavõime üles ja püüdma mõista, see on väga vajalik, et ükskõik mis suhteid klattida," mõtiskles Indrek.

Põdes väga seepärast, et teda Peda näitejuhtimise erialalt eksmatrikuleeriti

Indrek meenutas, et põdes väga kõvasti, kui sai Tallinna Pedagoogilise Instituudi näitejuhtimise erialal eksmati (üliõpilaste nimekirjast väljaarvamine-toim). "Kui mulle antakse eksmatt ja ei olda valmis järgmine aasta edasi minema, siis tähendab see justkui, et mulle öeldakse, et see uks on sinu jaoks alatiseks kinni," nentis Indrek.

"Kogu lavaka aja oli mul tunne, et ma olen rohkem orgunnimees kui näitleja. Esimeses erialatunnis ütles Kalju Komissarov, meie kursuse juhendaja, et teil on kursavanemat vaja, nii kaua kui te siin üksteist tundma õpite, siis ma ütlen, et Saar on teie kursavanem, pärast võite ise ümber valida," ütles Saar. "Aga ma hakkasin seda otsast tegema ja nautisin seda vedamist."

"Kuna mulle tundus, et paljud minu kursusekaaslased on minust palju andekamad, siis ma olin üsna kriitiline iseenda kui näitleja suhtes," tõdes Indrek.

Ta oli 23-aastane ja polnud veel kooli lõpetanud, kui otsustas kandideerida Rakvere teatri juhi kohale, kui eelmine direktor Peeter Jalakas ootamatult lahkus.

Lapsendas oma vanema lapse

Indrek ja Ülle Lichtfeldt olid koos elanud pea kaheksa aastat, kui sündis Aleksandra. "Enne seda ma ju olin teinud otsuse isaks saada, sest ma lapsendasin oma vanema lapse," ütles Indrek.

"Ema alguses arvas, et isa on mingisugune suvaline nolk, et nüüd tuli siis noor poiss siia meile direktoriks. Alguses oli ema kindlasti teatri noort diivat mänginud isale," sõnas Aleksandra.

Indreku sõnul on neil olnud privileeg, et Ülle vanemad on alati olnud hästi toetavad ja lapsehoidmisel kohe heas mõttes varnast võtta. "Minu vanemad olid Saaremaal ja nemad olid nädalavahetuse või pidupäeva vanavanemad, siis Ülle ema ja isa on meie laste kasvamises mänginud väga-väga-väga suurt rolli," tõdes Indrek.

Mulle öeldi: "Isa on ju poliitikas ja ise ei tea midagi!"

"Suurema kaaluga diskussioonid olid mul pigem isaga," meenutas Aleksandra.

"Seda ma mäletan küll koolist, kui isa oli poliitikas ja oli ühiskonnaõpetuse tund ja ma ei teadnud mingit vastust, siis mulle ütles üks õpetaja, et isa on ju poliitikas ja ise ei tea midagi. Aga seda pole üldse palju juhtunud," ütles Aleksandra.

Aleksandral oli ka üsna aktiivne näitlemisperiood, aga pigem enda uudishimu rahuldamiseks, et midagi peab ju tegema. "Aga ma kordagi ei mõelnud, et tahaksin päriselt näitlejaks saada," tõi Aleksandra välja.

Tallinnas gümnaasiumis õppides mõjutas teda just see, et kõigil klassikaaslastel oli mingi kindel siht silme ees.

"Üks tüdruk ütles juba esimesel koolipäeval, et tema saab hambaarstiks ja nüüd ta õpibki Tartu Ülikoolis hambaarstiks. Paljud noored olidki sinna gümnaasiumisse tulnud selle mõttega, et neil on vaja mingisuguste tulemustega kuskile jõuda. Ma sain aru, et ma tulin siia lihtsalt rootsi keelt õppima ja seegi ei tulnud mul väga hästi välja, et siis oli täiesti kaputt. See oligi minu identiteedikriis, et järsku pidin olema selles kõiges nii kindel, mida mina teha tahan, ja mulle tundusid minu lahedad valikud võrreldes mu klassikaaslaste omadega täiesti tühised," tõi Aleksandra välja.

"Mul oli ikkagi depressioon. Teismeliseeast ongi raske läbi saada. Ma tundsin end täiesti lootusetult, ma olin kurb, ma olin pahane. Ma pean ikkagi järgmisel päeval minema kooli, aga kuidas ma seda teen? Kuidas ma sellest välja sain, siis ma hakkasin võtma päev korraga. See kestis aasta aega, olid paremad ja halvemad päevad," meenutas Aleksandra.

"Õnneks sa jagasid meiega seda probleemi. Lapsevanematel ongi ülikeeruline, kuidas ma nüüd siis täpselt peaksin aitama. Kindel on see, et mida rohkem saad lapse rääkima, seda kasulikum on see talle ja sulle endale. Oletamine on valusam tee ja väga raske on selle kaudu ka kuidagi abi pakkuda. Me Üllega saime aru, et asi läheb järjest keerulisemaks, et nüüd tuleb ikkagi spetsialistide käest abi küsida, kuigi ka see ei ole tänasel päeval lihtne leida õiget spetsialisti," tõdes Indrek.

Aleksandra tõi välja, et vanemad on kogu elu suhtunud temasse kui indiviidi. "Kui sõpra, mis neile kindlasti on oma kodust kaasa tulnud, ma ei ole kunagi tundnud, et mind siin praegu kasvatatakse, isa-ema on minu kaaslased," on Aleksandra oma vanematele väga tänulik.