"Ma arvan, et Hannese kohusetunne on minult päritud, aga esinemisjulgus, jutu- ja naljasoon, musikaalsus ja kunstnikupool on isalt ja tema vanemate poolt," ütles Hannes Võrno ema Erna Võrno.

Oma lapsepõlve olulistest inimestest tõi Hannes välja mõlemad oma vanaemad. "Isapoolne vanaema oli see, kes suunas mind kunstiasjade poole. Vanaema tegi väga palju käsitööd, kirjutas ja joonistas. Lapsepõlves ma imetlesin ja kartsin oma ema isa temperamentsust, vitaalsust ja äkilisust teatud olukordades, mille ma olen ilmselt samamoodi pärinud," tõi Hannes välja.

Hannese isa oli piimamees ja kinomees, keda ta nägi harva, sest isa tööpäev algas väga vara ja lõppes väga hilja. "Isa oli minu silmis väga tähtis mees. Tema ilmumisega kaasnes inimestel mingi ootusärevus ja muutus elus," lisas Hannes.

Erna meenutas, et Hannes oli juba lapsena väga hakkaja, juba lasteaialapsena eestvedaja ja võttis hiljem ka koolis kõikidest asjadest osa. "Kasvataja ütles, et kui Hannes on rühmas, siis mind pole vaja."

Õega on jaganud oma elu keerulisemaid ja joviaalsemaid hetki

"Meelelahutaja on klišeeliku kõlaga, aga tegelikult tähendab see palju laiemat asja. Kirikuõpetaja on ju ka meelelahutaja. Kui see on inimene, kes tegeleb teiste inimeste meele kokku korjamisega, mitte selle ära lahutamisega, siis on okei. Minu jaoks on meel olulisem kui keel," ütles Hannes.

Hannes on sündinud oma isaga samal päeval, 1. mail. "Hannes on oma isa sünnipäevakink," täpsustas Erna.

"Minu lapsepõlves ja nooruses sõbrad jagunesid kuidagi nii, et olid need, keda ma imetlesin, sest nende vanemad ei keelanud neile sääreväristajaid. Minu vanemad kategooriliselt keeldusid võrridest ja sellisest asjadest, osad sõbrad olid minust vanemad ja nad putitasid oma võrre," meenutas Hannes.

"Teine pool olid sõbrad, kellega sai nii palju nalja, et vahel olid karupükstel tilgad otsas. Üks nendest sõpradest, keda ma oma lapsepõlve eest tänan, on Rainer Sarnet, kes on teinud eesti parimad filmid. Meid ajasid Raineriga naerma sellised episoodid elus, mis olid naljakad just hiljem."

Hannese õde Andra on kaks aastat noorem. "Psühholoogilises ja vaimses mõttes on ta mind aidanud pigem nagu vanem õde, ta on väga tark naine. Ma imetlesin teda juba noorena. Tal on minu elus olnud väga suur roll. Ma olen õnnelik ja tänulik, et olen saanud temaga oma elu keerulisemaid ja ka joviaalsemaid ning õnnelikke hetki jagada ilma hirmu või häbi tundmata," on Hannes oma õele väga tänulik.

"Andra on rahulikum ja suudab maha rahustada nii mind kui venda, ta on hästi mõistlik inimene. Ta töötas pedagoogilisel tööl 20 aastat ja paralleelselt õppis nukunäitlejaks ja -meistriks, õppis muusikat ja on vabakutseline nukunäitleja, kunstnik ja muusik. Neil on oma väike Babelart Theater," ütles Erna.

Hinded ei kuulu ühe mehe elusaavutuste hulka

"Ma olen elus seda tuhandeid kordi kuulnud, et "kas sul endal häbi ega piinlik pole, et sa niimoodi lati alt läbi jooksed, võiks ikka paremini, sinusugune poiss, kellel on pea lahti," meenutas Hannes. "Ei ole piinlik, sest nii palju kui ma elus olen pruute musitanud, siis keegi neist pole küsinud, et aga mis su bioloogia kolmanda semestri hinne on. Olen aru saanud, et hinded ei kuulu ühe mehe elusaavutuste hulka."

Enda sõnul tundis ta juba 1. klassis ära, et peab minema kunstikooli, sest ühes tunnis pilti joonistades tabas teda äratundmine, et joonistades suudab ta teha midagi, mis teisi puudutab.

Surma külm käsi puudutas teda kuueaastaselt

Kuueaastaselt puudutas teda surma külm käsi nii lähedalt, et pärast seda on ta mõistnud, et elunähtusse ja elu normaalsesse osasse nagu surm on ta pidanud väga palju oma eluenergiat andma. See oli kohutav sündmus, kui Hannese lasteaiakaaslane Peeter kuueaastaselt suri.

"Kui ma poleks tol ajal seda episoodi kogenud oma elus, siis ma tõenäoliselt suhtuksin ka oma lähedaste lahkumisse pinnapealsemalt," lisas Hannes.

Tung leida võimalikult ideaalilähedane naine, kellega saada lapsi

1997. aastal sai Hannes isaks, kui sündis Joosep. Hannes oli siis 28-aastane. "Ma tunnistan täiesti häbita, et minus hakkas üsna varakult pulseerima soov ja tung leida võimalikult hea ja ideaalile ligilähedane naine, kes teeks minust võimalikult ruttu isa," meenutas Hannes. "Minu eeskujuks oli mu enda isa."

Kui Joosep sündis, siis Hannese sõnul oli tema vaimustus natuke mängitud, natuke liiga teatraalne. "Ma ilmselt mängisin enda jaoks mingit rolli sel ajal," lisas Hannes. "Ma vaimustusin avalikult sellisena nagu mulle endale meeldis."

Püüdis poegi meheks kasvatada

Hannese sõnul on ta näinud vaeva ja üritanud seista selle eest, et poegadel oleks mingid väga selged maskuliinsed, mehelikud omadused selgelt ja klaarilt olemas ja nad suudaksid neid väljendada ning teostada ilma häbenemata.

"Mees peab oskama lipsusõlme teha ja šampanjat avada, autot juhtida ja veel parem kui ka lennukijuhi ja kaptenipaberid on taskus. Ma ei pea silmas mingit hullu kepsutamist, et sa pead kõike tegema, aga mingid hästi elementaarsed asjad, et kvalifitseeruda meheks," tõi Hannes välja.

"Tänu taevale, tänu nende emale on nad näinud selle kõrvale ka alternatiive ja saanud õnneks liikuda seda teed, et nad on täna seal kohas, mida ma imetlen ja ütlen õnnetundega, et nad ei ole kasvanud minu painutatud puudena, vaid nad on iseseisvad. Ma loodan ja eeldan, et nad on minult midagi saanud läbi selle ettekujutuse, millega ma üritasin neid meheks kasvatada, aga ma näen, et siin on olnud nende vanaemadel-vanaisadel ja emal tohutult suur roll," ütles Hannes.

Kahetseb, et tunnustas üht poega rohkem

Poegadel on Hannese elus oluline roll. "Mul on poegadega väga head suhted, väga hea läbisaamine. Nad tegelevad asjadega, mis neile kirglikult rahu pakub. Luukas trükib kohanimedega särke ja pusasid. Joosep on Rae Koolis inglise keele õpetaja, pärast pikki õpinguid Hiinas, Ameerikas ja Saksamaal."

"Kui ma midagi poiste kasvatamise juures kahetsen, siis seda, et osutasin Luukasele suuremat isaarmastust ja tunnustust kui Joosepile," lisas Hannes. "Aga sellevõrra muutus Joosep iseseisvamaks ja otsustusvõimelisemaks."

Tühistamine ja ühiskondlik allakäik algas raamatu "Missioon" ilmumisest

"Ma tean, et minu tühistamine ja nii-öelda ühiskondlik allakäik võis alata raamatu "Missioon" ilmumisest. Inimesed kehitasid õlgu, et miks sa seda teed, aga mul on lihtsam öelda seda, et selle raamatu kaante vahel pole ühtegi sõna valet ja kui see tekitab tohutu ärrituse ja tohutu järelkaja, suhtumise ja kõik muu, mis selle raamatuga minu ellu kaasa tuli ja samal ajal mõelda, kui palju valetab üks poliitik tunnis ja see kõik antakse järgmistel valimistel andeks," selgitas Hannes.

"Ma usun oma poiste ja kõigi, kes on selle raamatu kaante vahele sattunud, arukusse. Et nad saavad aru, et see on ühel hetkel toimetulekuõpik nende jaoks, kelle lähedane on olnud samasuguses olukorras. Kas sõjas või mingisuguses muus keerulises situatsioonis, emotsionaalselt, füüsiliselt ja ohu pinge all."

"Kui sa ei suuda mõista, miks üks mees või naine, kes on teinud sellise sammu läbi, ühel hetkel ei pea enam vastu ja teeb suitsiidi, siis pigem need inimesed, kes täna kritiseerivad Hannes Võrnot selle eest, et ta kirjutas sellise raamatu, kus ta näitab näpuga oma pere peale, siis neid inimesi, kes on samasuguses olukorras olnud, on Eestis täna juba rohkem kui 4000 ja kes ei ole seda veel välja näidanud, mida nad selles olukorras on mõelnud või tundnud. Ehk need on kõik väga korralikult kinnikorgitud pudelid, kus on igal pool džinn sees," tõi Hannes välja.

"Ma otsustasin valida selle tee, et ma olen ebapopulaarne, aga ma ei valeta, vaid annan inimestele teadmise, et ühel hetkel saab see raamat vaat et kõige olulisemaks eneseabiõpikuks ja sa õpid oma lähedasi mõistma."

Võrno sõnul oli tal vaja see raamat kirjutada, sest ta ei tahtnud enda puhul kõike seda sinna korgi alla kinni jätta. "Kui see raamat oli ilmunud, oli mul selle teemaga kõik," lisas ta.

On isana 200 protsenti muutunud

"Minu väiksema poja Vincenti ilmaletuleku ümber on olnud nii palju müstikat, maagilist, tähenduslikku ja märgilist ja minu enda sees toimunud muutused, nii jumalast kui maailmast, olen ma isana 200 protsenti teine inimene kui ma olin enne," on Võrno kindel. "Sel hetkel kui Vincent oli siia ilma tulemas, andsin iseendale lubaduse, et ma suhtun temasse nagu oma isasse, kellele ma annan tagasi selle lapsepõlve, mida mu isal ei olnud ehk et ma tahan anda Vincentile seda, mida minu isa ei saanud, see on hästi aus ülestunnistus."

Töötas ennast surnuks, mitte rikkaks

Kui Hannese vanemad pojad olid väikesed, oli tal reklaamibüroo, saade "Kes tahab saada miljonäriks", "Kreisiraadio" ja õhtujuhtimised. "Ma olin nagu mu oma isa, kellel hommikul oli piimaring ja õhtul kinoring. Ma nägin oma poisse väga vähe, sest mind tohutult erutas see, palju on mul pangakontol raha ja mida kõike ma selle eest saan neile võimaldada. Aga ma töötasin ennast surnuks, mitte rikkaks, kaotades väga palju väga väärtuslikust ajast oma lastega koos olla."

Täna on elusaatus Hannese sõnul teinud seda, et ta on sunnitud juba seitse aastat kodus istuma, mis võimaldab tal olla väga hea isa. "Ma elan täna väga teistsugust elu, mis tähendab seda, et kõik, mis mul siis oli üle, ja nüüd on justkui puudu, nagu "Nukitsamehe" filmis, siis ma täna ütlen seda, et mu hing laulab mažooris, sest ma saan olla oma lapsega koos."

Hannese sõnul on tal väga suur probleem, sest ta ei suuda oma uhkust alla suruda. "Mul oleks ammu õigus küsida toetusi, stipendiume, abiraha või mida iganes, aga ma ei tee seda. Ma tahan näha, mis edasi saab. See annab elurõõmu, võimaluse läbi iseenda kannatuste näha seda, mida sulle tegelikult pakutakse. Ma usun jumalasse nii sügavalt ja nii veendunult, et mul ei ole selle asja ees hirmu, mida inimesed arvavad, et ma peaksin kartma," ütles Hannes, kes on tänaseks päevaks aru saanud, et jumal ei ela kirikus.

Oma vanematele on Hannes igavesti tänulik selle eest, et nad õpetasid teda hedonistlikult puhkama ja aukartusega tööd tegema.