Peeter Simmil on kaks tütart. Neist vanem, Kadri, on Tartu ülikooli filosoofia professor, kes keskendub peamiselt bioeetikale ning selle õpetamisele meditsiinitudengitele. Aasta noorem Mari on lõpetanud aga Tallinna ülikooli tantsu eriala ning 20 aastat ka tantsimisega tegelenud. "Kui keskkooli lõpp oli, siis mitut varianti ei olnud, kuhu minna ülikooli, tõesti nägin ainult tantsu sel hetkel. Läks lepase reega sealt," sõnas Mari.

Peeter meenutas, kuidas tütarde erinevused tulid juba eelkoolieas välja. "Nad omavahel purelesid ja kuigi see ei võtnud dramaatilisi vorme, siis kräuksumist ja kisa oli nende toast kogu aeg kosta. Kui vaikseks jäi, siis oli kahtlane moment," muigas ta. "See vanusevahe oli nii väike, et ei olnud nii, et üks oleks olnud väga palju üle. Ma mäletan päris kõva kaklemist väiksena, ma ei soovitaks kellelegi väikese vanusevahega lapsi," kommenteeris Mari.

Kadri oli juba lapsena suur raamatulugeja ning Peeter meenutas juhtumit, kuidas tütar temalt küsis, kuidas aatompomm töötab. "Kuna ma olin Nõo koolis käinud, siis ma üldjoontes seda teadsin, rääkisin kriitilisest massist, et kui mass on suur, siis lüüakse laenguga kokku ja algab ahelreaktsioon," rääkis Peeter ning jutustas, et kui vanemad olid kodunt ära läinud, oli Kadri võtnud kaks viiekilost hantlit, pannud need praeahju ja õde hirmutanud, et nüüd on kriitiline mass ning kui ahju nuppu keerata algab ahelreaktsioon. "Mari oli siis karjuma pannud," meenutas Peeter.

Sääsed ja sead kuuri all

Ühed esimesed mälestused meenuvad Peetrile vanaemaga Lõuna-Eestis suvitamisest. "Ma mäletan, et ma istusin vana rehepeksu masina peal ja mulle meeldis vaadata, kuidas sääsk tuleb, maandub, end verest täis imeb ja siis on nii jäme, et ei suuda õieti enam lennata. Põhiliselt meid viidi igaks suveks Läti piiri äärde Valga ja Võru vahele, see on imeilus koht. Kõik need suved on seotud nende mälestustega."

Lapsepõlv ja kooliaeg möödusid aga Kiviõlis. Peetri isa oli kaevanduses mehaanik ja elektrik, nii aitas ta eelkooliealisele Peetrile ja tema kohal elavale lapsepõlvesõbrale Reedale päris vändatava telefoni üles seada. "Meil oli juhe tõmmatud teiselt korruselt esimesele ja me saime kogu aeg teineteisele helistada, olime kogu aeg ninapidi koos," rääkis Peeter. Ta meenutas veel, kuidas Kiviõlis Saksa sõjavangide poolt ehitatud kahekordsetes üürimajade kuurides pidasid inimesed koduloomi. "Notsud ja kõik see värk käis asja juurde," sõnas ta.

Kuna vanemad olid Peetril tihti tööl (ema oli arst), siis hoolitses poisi eest vanaema, keda kutsuti Paabuks. Paabu ehk Valentina oli päritolult ukrainlanna ning tulnud Eestisse koos Peetri vanaisaga peale esimest maailmasõda. "Ta oli hästi leplik ja hea inimene," meenutas Peeter.

Häbi eristab inimest muust loomast

Palju mõjutasid Peeter Simmi Nõo keskkoolis veedetud aastad, mil Vanemuises figureerisid sellised kujud, nagu Tooming, Hermaküla ja Kaidu. Simm käis teatris palju, kuid märkis, et vaatamata Vanemuise tippajale, tuli mõte filmi õppima minna mitte teatrist, vaid kümnendas klassis peale Andrzej Wajda filmi "Kõik müügiks" nägemist. "Ma olen näidanud igale kursusele BFM-is režissööridele seda filmi ja efekt on sama. Film räägib sellest elukutsest, halastamatusest, sellest, et ka kõige hullemates olukordades on võimalik jääda inimeseks."

Simmi sõnul on häbi ja piinlikkuse tunne oluline inimemotsioon, seetõttu laseb ta oma esmakursuslastelgi ühe ülesandena ühele leheküljele mahutada enda piinlik lugu, sellest sündis näiteks ka German Golubi tudengi-Oscari võitnud lühifilm "Minu kallid laibad". Enda teismeliseeast meenus Simmile lugu, kuidas üle raudtee põles maha kahekordne maja. "Käisime ahervaremete vahel ja siis olid inimesed, kelle maja see oli. Üks pani sõimama, et mis te teete, kaduge kohe minema. Siis ma kuulsin, kuidas teine ütles teisele: "Ära kisa, see on doktor Simmi poeg." Siis ma olin pealaest jalatallani häbi täis, see on mind võib-olla veidi aidanud. Häbitunne võib olla üks, mis homo sapiens'i eristab teistest imetajatest, kuigi koerasõbrad ütlevad, et koertel on ka häbi," rääkis ta.

Filmiõpingud läbis Simm Moskva Üleliidulises Riiklikus Kinematograafiainstituudis. Õpingud algasid aga läbi raskuste ning taas oli oma koht ka häbitundel. "Ma ei saanud esimese semestri ülesandega hakkama. See on lugu, mida ma oma tudengitele räägin: saage aru, et kino on kollektiivne tegevus," rääkis Simm, kuidas tal järgmisel päeval toimuvale eksamile polnud midagi ette näidata.

Appi tulid aga kursusekaaslased. "Kursusekaaslased lähevad ees ja mina longin neist 10-15 meetri taga ja ei saa nendega liituda, pisarad voolasid, sest mul oli nii häbi. Nemad aga arutasid, kuidas seda etüüdi teha, minu etüüdi. Siis jõudsime ühikasse, enne magamajäämist arutasime, tulime varem kohale, harjutasime ja päris etüüdi lõpuks andsin ka mina väärtuslikke näpunäiteid, julgesin suu lahti teha. Ja siis oli eksam, kus oli 14 lühisketši, minu oma oli keskel ja oli esimene, kus oli ka aplaus saalis," jutustas Simm. Eksam päädis maksimumhindega: "Siis ma sain aru, et isegi sellest aitab, kui sa väga ei sega teisi. Võtsin endale motoks, et mul on alati kõik tehtud õigeks ajaks," sõnas ta, kuidas ta sai koolist kaasa eluaegse kohusetunde ning arusaama, et võtteplatsil on igal inimesel õigus teha ettepanekuid.

Esimesed mälestused "Arabella, mereröövli tütar" võtetelt

Mari varaste mälestuste seast leiab kilde ajast, mil Peeter väntas filmi "Arabella, mereröövli tütar". "Ma mäletan, kui me tulime sulle külla Nõva kandis. Ma justkui võõristasin sind, sest polnud kuu aega näinud," rääkis Mari. Peeter meenutas, et filmis laulnud Joel Steinfeldt käis oma suure musta kübara ja kõrvarõngaga samuti tütreid kodus hirmutamas. "Panite Kadriga kolinal teise tuppa, sest arvasite, et kuna filmi tehti mereröövlitest, siis nüüd üks tuli ka."

Kui Kadri ja Mari olid algklassides, sõitis Peeter koos abikaasa Reedaga Saksamaale kolmeks nädalaks. Kui Mari käis ilusti koolis, siis Kadri ei käinud sel ajal lausa kaks nädalat koolis. "Ta pani müüdi ka kokku, oli välja mõelnud loo, et Paabu suri ära, on Mariupolis, isa-ema on ära Saksamaal ja nüüd on nende kaelas selline jama, et nad peavad Mariupolisse sõitma ning Paabu seal maha matma. Ja õpetajad jäid seda jama uskuma ka," muigas Peeter.

On asju, mida Peeter ka kahetsema jääb. "On napsi võetud omal ajal liiga palju ja ma ei usu, et see mingit mõju ei avaldanud. Olen siinkohal valmis endale tuhka pähe raputama. Ka see, et esimene põhjus tingis teise, et ei suutnud pere koos hoida, aga siin ma pole kogu au valmis enda peale võtma. Võib-olla oleks pidanud tütreid rohkem aitama, aga siis ei olnud see majanduslikult eriti võimalik," rääkis ta.

Vanematele on Mari tänulik selle eest, et nad lasid neil Kadriga olla sellised nagu nad on. "Tasapisi oleme saanud vaadata, mis meid huvitab, mida me tahame teha. Et sellega on hästi," kinnitas ta.