Külliki Saldre: läbi elu on mind saatnud süütunne oma laste ees
Näitlejanna Külliki Saldre rääkis saates "Käbi ei kuku...", et paljud väga valusad otsused on tema hilisemas elus hoopis kasulikuks osutunud, kuid läbi elu on teda siiski saatnud süütunne oma laste ees. Tütar Maarja Ojamaa sõnul iseloomustab tema suhet oma emaga suur lähedus ja kõige jagamine.
Vanemuise teatri näitlejanna Külliki Saldre tõi välja, et mingil määral võib vastumeelsus iseendast rääkida tulla sellest, et ta on 1950. aastatel sündinud.
"Minu vanemate noorus möödus kõige raskemal ajal. Mu ema isa lasti maha, vanaema küüditati, ema jäi täiesti üksi. Mõlemad minu vanemad olid õpetajad. Kogu see õhustik ja taust, kus ma sündisin, ja minu vanemate alateadlik hirm, mida nad olid pidanud üle elama, lapsed tajuvad ju alateadlikult sellised asju. Mingil määral on minus olemas see raskus avameelitseda või oma hinge tagurpidi pöörata. See on kitsam ring, kellega ma seda suudan," selgitas Külliki.
Tütar Maarja Ojamaa lisas, et nendevahelises suhtluses ei ole see mitte kunagi mitte kuidagi peegeldunud. "See üks sõna meie peres on minu jaoks alati olnud lähedus ja kõige jagamine," tõi Maarja välja.
Mattias on Maarja viis aastat noorem vend. "Poeg on IT-mees ja see on valdkond, millest ma ei tea mitte midagi," muheles Külliki. "Ta programmeerib."
Maarja asus 20 aastat tagasi semiootikat õppima, nüüd õpetab samas osakonnas ise tudengitele kultuurisemiootikat ja tegeleb ka teadustööga selles valdkonnas. "Ma polegi elus kaugemale jõudnud. Olen semiootika kaasprofessor," tutvustas Maarja iseennast.
Oli vanematele väga tänulik, et tal on õde ja vend
Küllikil on oma õe Krista Tooliga poolteist aastat vahet ja nad kasvasid koos. "Olen oma vanematele väga tänulik, et mul on õde ja vend. Oli, kellega koos kasvada ja kellele nüüd toetuda," lisas Külliki, kelle vend on Andrus Tool.
Külliki meenutas aega, mil tema isa tuli Soomest tagasi ja arreteeriti. Arreteeritute kolonn liikus Läänemaal, Karusel, ja vahepeal oli olnud puhkepaus. "Isal oli selles talus tuttav perenaine ja kui kolonn hakkas uuesti liikuma, näitas perenaine silmadega ülesse. Isa oli instinktiivselt aru saanud, et tuleb minna lakka. Teised läksid edasi ja tema jäi maha ning pidi ennast siis varjama."
Korjas põlletaskusse konni
Väiksena oli Külliki hirmus rahmeldis, kellele meeldis konni põlletaskusse korjata. "Olin poisilik tüdruk," täpsustas Külliki.
"Meil on Maarjaga üsna sarnane saatus, et puberteedi hellal ajal me vahetasime kooli. Kui ma enne olin hästi lahtine, mul oli oma sõpruskond, siis pärast seda, kui kolisime Kehtnasse tagasi, mõjus see mulle nii, et muutusin hästi kinniseks," meenutas Külliki. "Mul oli raskusi uude keskkonda sisse elamisega. Igatsus endiste sõprade järele oli nii suur."
"Uues kohas ei olnud midagi halvasti, keegi ei kiusanud, aga igatsuse tunne tuttava maailma järgi oli, kus kõik oli justkui selge. Sõbrad on maailma tähtsaimad, kui sa käid kuuendas või seitsmendas klassis. Võõras kohas sa pead hakkama nullist peale, see oli mulle ka valus," meenutas Maarja, mis tundeid tekitas temas teise linna kolimine.
"See oli perekondlik otsus, et pere kolis Viljandist Tartusse, kuna Mattias läks 1. klassi," lisas Külliki.
Sügav rahuolematus iseendaga
Lapsepõlvest meenutas Külliki kinoskäimisi, mida ta väga nautis. "See maailm, mida ma nägin, see tõmbas ja pakkus huvi. Panso kooli 2. lend käis Rapla Keskkoolis mängimas oma diplomitööd "Näitleja sünd"," tõi Külliki välja veel ühe käivitava teguri, miks temastki sai näitleja.
"Lugesin ka näitlejate elulugusid, käisin teatris, kontsertidel, mulle meeldis see teistsuguste elude võimalus, võib olla oli seal taga sügav rahuolematus iseendaga. Kui tunned, et sa ise pole piisav, siis otsid võimalust elada veel mingit teist elu, olla keegi teine," mõtiskles Külliki.
Lavakunstikooli katsetele läks Külliki enda sõnul seepärast, et ta ei hakkaks tulevikus endale etteheiteid tegema, miks ta ei proovinud. Kuigi pere väga rõõmustas selle üle, et ta kooli sisse sai, tunnistas ema hiljem, et ta oli pöidlaid hoidnud, et ta sinna kooli sisse ei saaks. "Ema kartis, et olen nii tundlik, et see kool käib mulle üle jõu."
Lavakunstikoolist meenutas Külliki, et kui esimese kursuse esimese sessi lõpus ütles Panso talle, et üks kakk on hakanud kerkima, siis teisel kursusel oli ta täiesti küsimärgiga. "Ma olin tollal inimesena ikkagi väga ebaküps ja kooliõpilaslikult püüdlik, mul puudus arusaam, mis on minu vastused kerkinud küsimustele," meenutas Külliki. "Kolmandal kursusel ma Panso jaoks avanesin kuidagi mõistetavalt ja äratasin usaldust, et minust võiks ikkagi näitleja saada."
Paljud näitlejad on hädas ärevuse ja ebakindlusega
Külliki tõi välja, et kuulates-vaadates oma kolleegide intervjuusid, tuleb välja, et paljud neist on olnud hädas ärevuse ja ebakindlusega.
"Hiljuti vaatasin Tiit Suka saadet. Minule alati tundus, et see on minu probleem, et ebakindluse ületamiseks kulub nii palju energiat. Ilmselt on selle põhjuseks näitlejatöö vastuolu. Ühelt poolt sa pead olema väga tugev ja sellele koormusele vastu pidama. Teiselt poolt sa peadki olema äärmiselt tundliku närvikavaga, sest kuidas muidu sa saad võtta teist enda sisse, tajuda teises inimeses toimuvat," mõtiskles Külliki.
"Ma olen olnud pikaldase arenguga, pikaldase küpsemisega," lisas Külliki. "Lapsepõlv on liiga pikalt kestnud."
Maarja sündides oli ta 30-aastane. "Minus on kogu aeg olnud rohkem ema kui naist. See oli väga õige, kuigi väga valus otsus tulla Draamateatrist ära, sest Viljandis olid mu vanemad ja pere, kes oleks saanud mind toetada. Sain Viljandis ikka hoopis rohkem mängida," ütles Külliki.
Maarja meenutas, et tema polnud laps, kes oleks teatri koridorides üles kasvanud.
On pidanud teistele lastele tõestama, et ta on tüdruk
"Ma ei saanud keskenduda piisavalt proovile, kui pidin kogu aeg muretsema, kus mu laps on. Üritasin ikkagi nii, et lapsed ei pea teatris olema," lisas Külliki, kellele on väga tuttav süütunne, kui lapsed lasteaiast tulid ja tema pidi siis tööle minema.
"Ma olen pidanud tõestama, et püksid maha, ja vaatame, kas sa oled poiss või tüdruk. See oli panelkade vahel, kus me elasime," meenutas Maarja, kes kandis poisipead, lühikesi pükse ja kelle jalad olid alati kriimulised. "Eks ma ise muidugi igatsesin neid sitse ja satse. Ehteid, mida tädi mulle tõi, võeti minult ka ära."
"See oli meie range isa. Mina mäletan seda suurt süütunnet, et ma pole piisavalt kohal, aga Maarja on mind lohutanud, et ta ei heida mulle midagi ette," ütles Külliki.
"Meie lähedus oli see, mis mind toitis ja andis mulle selle baasturvalisuse, et kõik on hästi," tõi Maarja välja, lisades, et oma keevalise temperamendi on ta pärinud oma vanaemalt, ema emalt.
Suurim tüli, mida ema-tütar meenutasid, oli siis, kui Maarja ähvardas Viljandisse tagasi kolida, sest kõik tema sõbrad jäid sinna. "Nutsime mõlemad," tõi Külliki välja.
"Õnneks ma jäin ikkagi Tartusse. Nüüd ei jõua ära tänada, paljud asjad mu elus oleksid teistmoodi, kui oleksin omapäi Viljandise tagasi läinud," ütles Maarja.
"Minul oli sama, kui Maarja sündis ja ma olin sunnitud Draamateatrist ära tulema, mis minu jaoks oli väga raske, aga samas oli see suurepärane, et ma sealt ära tulin, Ugalas sain suuremaid rolle," meenutas Külliki.
Kolme lapse ema Maarja sõnas, et kuna temal on maailma parim ema, tahab tema oma lastele ka samasugune parim ema olla.
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Käbi ei kuku...", saatejuht Sten Teppan