Nädalavahetusel toimus Vasaloppeti suusamaraton. Paar päeva enne maratoni kohale jõudnud Hermaküla hämmastus, et suusaraja alla pandi euroalused ja kile, millele siis puistati lund. "Need lumeolud olid seal täiesti katastroofilised. Ma ei ole mitte kunagi varem näinud, et euroalustest tehakse suusarada. Jää sisse lõigati kanalid, kuhu osadesse pandi isegi drenaažitoru, et vesi ühest servast teise voolaks ja rada üle ei ujutaks," meenutas Hermaküla. "Raja peal oli korralik jääplaat, mis ei vajunud läbi."

"Järgmisel aastal tuleb teha tõsine vigade parandus, sest sel aastal läks mul väga halvasti," lisas Hermaküla.

Alguses kihutas Hermaküla enda sõnul nagu tuul, sest rada oli hästi jäätunud ja kiire.

"Aga ma teadsin, et ühel hetkel läheb rada pehmeks, ja mu taktika oli see, et ma lähen nii kiiresti kui ma jaksan, ilma et ma ennast tühjaks tõmbaksin, nii kaugele kui ma selle hea rajaga jõuan. Aga ma vist pingutasin ikkagi natuke üle. 65 kilomeetrit läks väga hästi, aga siis olin tühi. Mul pole seda tükk aega juhtunud. Siis mul tekkisid kõhukrambid, nii rõvedalt ja nii hirmsasti pole mul kunagi neid olnud. Seitse korda tulid krambid, finišisirgel tuli ka veel kramp. Vahepeal reaalselt astusin rajalt kõrvale ja ägasin ja oigasin," meenutas Hermaküla.

Hannese sõiduajaks kujunes peaaegu kuus tundi. "Parem aeg kui eelmine kord, aga 800 kohta viletsam kui eelmisel aastal," muheles Hermaküla.

Hermaküla järgmiseks väljakutseks on Birkebeinerrenneti suusamaraton. "See on maraton, kus esimesed 22 kilomeetrit on ülesmäge. Nüüd ma õudselt kardan, kui ma need kõhukrambid sain, sest plaanisin sinna ka ilma määrdeta minna, aga võib-olla panen ikka määrde alla," arutles Hermaküla.