"Kõige tähtsam inimene mu jaoks on alati olnud minu ema. Ma olen teda kartnud, aga ma olen talle ka alati alt üles vaadanud, sest ema on üks mu suurimaid iidoleid," ütles muusik Kaisa Ling, kellel on ka viis aastat noorem vend Martin ja 11 aastat noorem õde Airiin, kes kõik pärinevad suurest ja vanast suguvõsast Saaremaal. "Ema on alati mu parimaid sõpru olnud."

"Naisliin on meie perekonnas hästi lähedane," tõi välja Kaisa ema Signe Söömer, ametilt õpetaja.

Kaisa sõnul oli tal karmi käega ema, sest ema pidi suure osa ajast üksinda lastega hakkama saama, kuna laevamehaanikust isa oli nelja kuu kaupa merel.

"Aga ema andis mulle väga palju vabadust ise oma vigu teha," tõi Kaisa välja. "Ma olen alati ennast emaga võrrelnud ja mingis mõttes temaga ka võistelnud."

Lapsena oli Kaisal väga palju huviringe ning koolis õppis ta ka väga hästi. "Ma tegin väga palju asju ja ei osanud nende vahel valida," nentis Ling. "Mulle tõesti meeldis õppida, ma nautisin seda."

Ühel hetkel otsustas Kaisa ära, et läheb biokeemikuks õppima, aga pärast üht töövarju päeva laboris, kus ta lõhkus ära mitu kolbi, hakkas ta mõtlema, et see ei ole hea märk ning läks ülikooli õppima hoopis kirjandust.

"Kui ma sõnastaksin, kuidas mind on kasvatatud, siis ema andis mulle väga selgelt mõista, et ma pean olema normaalne inimene. Ma pean olema hea inimene ja kui ma ei olnud, siis mul pidi olema häbi," muheles Kaisa. "Suuremad jamad on see juba eos ära jätnud."

Kaisa tõi välja, et isiklikud suhted ei ole nende pere kõige tugevam külg. "Meie tugevad seosed on kodus. Meil ei ole palju armumisi, lahkuminemisi, need ei ole nii huvitavad, aga meie elu ja meie maailm koosneb kogukonnast, sellest Saare maffiast. Me ei nuta suhete pärast. Suhted on või ei ole, suhted tehakse korda või lõpetatakse ja minnakse edasi. Aga me nutame laulupeol, me nutame paatose peale, nutame, kui on tore, naljakas, südamlik," selgitas Kaisa.

"Dramaatilises olukorras me tegutseme," lisas ema Signe.

"Ma olen alati teadnud, et mu seljatagune on kindel, juured väga sügaval, ümber ma ei kuku, mitte mingil juhul, aitäh ema ja vanaema, ja kõik see rahvas, " ütles Kaisa. "Ma olen ise kasvanud, mul on olnud väga selged piirid ja ma olen nende piiride sees teinud kõik, mis ma tahan."

"Ma olin üsna vastik teismeline. Kadusin ära, ei vastanud telefonile, hakkasin vastu," meenutas Kaisa. "Me oleme sõnadega osavad ja suudame üksteisele väga halvasti öelda."

Kaisa sõnul on nende pere tugivõrgustik olnud see, mis on aidanud alati hakkama saada, andnud julguse rääkida, mõelda oma peaga.

"Oli üks asi, mida ma lapsest saadik tahtsin ja mida ma ei saanud enne, kui ma läksin ülikooli. See oli parim sõbranna, ma üritasin põhikoolis, keskkoolis, aga mul ei õnnestunud luua väga lähedast sidet ühegi inimesega," meenutas Kaisa. "Võib olla minu karakter ongi eemaletõukav, arusaamatu. Minu karakter on olla naljakas, lühikese nalja mees, aga ma ei ole juht. Nüüd ma olen saanud ka juhiks, aga see on võtnud aega. Ma olen alati olnud vahendaja, läbirääkija, tingija, osav müügimees. Ma ei ole kunagi olnud keskel, vaid kuskil äärepealne kehkadivei selle sõna kõige paremas tähenduses."

Paatospisarateks kutsub Kaisa neid pisaraid, kui silmad lähevad mingi hea või kurva emotsiooni peale iseenesest märjaks.

"Mingis mõttes on teatraalsus mu kaitsekilp. Aga ma mäletan ennast alati sellisena, ma olen suisa kannatanud sellepärast, sest inimestele ei meeldi see ja küsitakse, kas ma olen võlts," ütles Kaisa.

"Seda kutsutakse vist petise sündroomiks, kui inimene ise tunneb, et ta justkui näitleb. Ja mina kindlasti tundsin seda väga väikesest saadik. Aga ühel hetkel ma sain aru, et ma olengi vali ja teatraalne ja lõbus. Kui ma olen seda kogu aeg olnud, kas see on siis võlts? Ei ole," arvas Kaisa, kes on olnud suure osa oma elust perfektsionist. "Miks ma peaksin ennast selle pärast halvasti tundma? Ma olen õnnelik inimene. Aga võib olla olen ma mõne teise aja inimene. Ma olen alati olnud üks väga hea tööriist, aga see ei tee mind kuidagi nukraks, mind on tore võtta kampa, ma teen kõik asjad alati heameelega ära."

"Ma olen õnnelik selle üle, et mu elu on olnud nii huvitav. See on ju see, mida ma tahtsin," tõdes Kaisa.