"Erik Richard on oma kuus ja pool aastat noorema venna Georg Jakobiga väga sarnane," meenutas Erik Richard Salumäe ema, koorilaulja ja vokaalpedagoog Karin Salumäe. "Kui sündis lokkispäine Georg Jakob, tulid Erikule ka lokid. Eriku vend õpib EMTA-s heliloomingut."

Erik Richardi isapoolsed vanemad on seotud luteri kirikuga. "Olen nendega terve oma elu tihedas kontaktis olnud. Kui ema oli tööreisidel, sai nende pool ööbitud. Emapoolsed sugulased elasid Toris, seal oli rohkem põllumajandusteema. Need olid minu jaoks tugevalt kaks erinevat keskkonda. Vaimsed küsimused, millega ma igapäevases elus tegelen, on mul rohkem isaliiniga seotud," tõdes Erik Richard.

"Minul endal on väga vähe sugulasi, abielludes aga sain korraga väga palju hõimlasi endale. Salumäede suurpere on väga ilus nähtus," tõdes Karin.

Valusamad pisarad valas teismelisena

Karini sõnul oli tal väga ilus lapsepõlv. "Mul on väga vedanud, ma olen olnud väga hoitud, mul oli tugev vanemate toetus kõiges ja armastus. Seda tunnet olen ma püüdnud kogu aeg ka oma lastele tekitada."

Kõige valusamad pisarad pole Karinil koduga seotud, vaid sellega, kui teismeliseeas kaaslane on sõnadega haiget teinud või ei võetud teda kuskile seltskonda, kuhu ta oleks tahtnud kuuluda. "Seda tunnet ma lapsepõlvest mäletan. Selle tundega peab oskama ka hakkama saada. Nüüd täiskasvanuna ma tean, et kõik inimesed omavahel ei sobigi. On olemas minu inimesed ja mitte minu inimesed, aga siia maailma me mahume kõik ideaalselt ära. Mitte minu inimesed on näiteks sinu inimesed," tõdes Karin.

Karin meenutas, et kui ta esimest korda nägi abikaasa suguvõsa traditsioone, mille äia vanemad olid ellu äratanud, näiteks söögipalve lugemine, oli see alguses talle võõras, aga uus ja huvitav. "Aga ma olen selle kõik nii omaks võtnud," tõdes Karin.

Põhikoolis oli klassi kloun

"Ma olin sotsiaalne küll, aga mulle meeldis väga ka üksinda tegutseda ja asju leiutada. Kasvatamine seostub minu jaoks ikkagi mingite piiride panekuga, aga samal ajal ka toetuse ja keskkonna loomisega – et mis iganes ka ei ole, me lähme siit edasi ja kõik on okei," tõdes Erik Richard. "Teismeeas ma sain mingil hetkel isegi liiga vabalt enda toas arvutis olla. Oleks tahtnud isegi natuke rohkem seda, et ärge laske."

Erik Richard käis põhikoolis Vanalinna hariduskolleegiumis ja isa oli see, kes vihjas, et võiks VHK teatriklassi katsed teha. "Põhikoolis olin pigem klassi kloun. Kompasin piire, mängisin lolli, tähelepanuvajaduse kontekstis kloun," muheles Erik Richard. "Liiga intelligentset pulli ma põhikooli ajal ei teinud."

"Kutsumus on küsimus, mis on mind vaevanud terve elu, enam mitte, ja sellega seonduvalt on olnud ka enesekindluse probleeme. Praegu olen teinud sellega rahu ja pärast rahutegemist tunnen, et mul on mingid asjad, mida mul on kunstnikuna öelda muusika ja teatri kaudu," sõnas Erik Richard.

On pidanud leidma oma suhestumise religiooniga

Erik Richard tõdes, et kui poleks lavakasse sisse saanud, ei oleks see olnud maailma lõpp ega eluunistuse purunemine.

"Ma mäletan, kui 11. klassis tegi Erik katkendi Tšehhovi näidendist "Ivanov", see oli nende lavastajatöö, siis sellel hetkel mul tuli see mõte, et see vist on tema tee, sest see nii erines teistest. Erik oli siis 17-aastane," meenutas Karin.

"Mäletan ka seda, millise pühendumisega tegi ta lavakasse sisseastumiskatseid. Kui käisin Tartus vaatamas Ivar Põllu lavastatud "Tapty 1985", kus Erik mängib, siis ma tõesti unustasin ära, et see on minu laps, sest see etendus oli niivõrd hea ja mul oli tema üle lihtsalt nii hea meel," tõdes Karin. "Inimene peab saama teha seda, milleks talle annet on antud ja avardada sellega ka teiste maailma."

Kuna Erik Richardi perekondlik taust on religioosne, siis see on olnud küsimus, millega ta on pidanud end suhestama. "Kuidas ma ennast näen perekondlikus kontekstis, aga mis on ka minu isiklik suhe nende teemadega. See on asi, millega ma olen maadelnud, kuna kristluse puhul on nii palju erinevaid aspekte, nurki, vastuolusid, ka probleeme, mille peale mõelda. Nüüd olen jõudnud ka mingisugusesse rahupunkti, kus ma ausalt saan öelda, et ma ei tea täpselt, kuidas ma sellega suhestun, aktsepteerides ka seda, et vastus sellele, kuidas ma ennast positsioneerin selle suhtes, võib olla mõni päev ühesugune ja mõni teine päev natuke teistsugune, ja see on okei, sest see on normaalne elu osa ja ma pean sellele küsimusele ikka ja jälle leidma sisemisi vastuseid," sõnas Erik Richard. "Midagi on selles, mis mind väga intrigeerib."

Erik Richardi sõnul on ka nendes materjalides, mida ta on seni lavastanud, religiooni ja kõiksuse, jumala ja universaali teemad sees, ja need tulevad ikka ja jälle tagasi. "Et seda lahata ja sellest rääkida," ütles Erik Richard, lisades, et on väga tänulik, et saab oma perega olla avatud ja kõigest usalduslikult rääkida. "Kindlustunne on alati olnud olemas ja see on kõige olulisem asi."