"Minu põhilised mõjutajad on ema-isa, peaaegu kolm aastat noorem õde ja loomulikult vanavanemad," ütles stsenarist, režissöör ja kirjanik Katrin Ruus. "Aga ema-isa mõjutustest sa saad ise palju hiljem aru, lapsena mõjutavad sind enda arvates hoopis teised asjad nagu sõbrad, mängud, raamatud."

Katrin meenutas, et oli perioode, kus ta ei saanud oma õe Kristiga üldse läbi. "Kui elasime õega eraldi, tema emaga ja mina isaga, siis meie suhted paranesid oluliselt, sest me hakkasime kirjutama teineteisele, igatsus õe järele tuli siis tagasi, muidu me kisklesime ikka päris korralikult," sõnas Katrin.

"Meie peres ei jäeta midagi ütlemata, aga mõnikord ongi vaja õhk puhtaks lüüa, et saaks jälle uuesti alustada. Me oleme harjunud üksteisega, see ei ole midagi üllatavat meie jaoks," nentis Katrin, kelle suguvõsas on kõik väga kanged ja kangekaelsed, nii naised kui mehed.

Katrini ema Sirje tutvus oma tulevase mehega üheksa-aastaselt

Katrini ema Sirje Ruus meenutas, et kohtus oma tulevase mehega Peedu haiglas, kui ta oli üheksa-aastane. "Rein oli 12-aastane. Jäime kirjutama, kooli ajal ja kui Rein sõjaväkke läks. Pärast sõjaväge tuli ta ka Tartusse, kus ma meditsiinikoolis õppisin ja läks aparaaditehasesse tööle," meenutas Sirje, kes Katrini sündides oli kõigest 19-aastane. "Ma olin varaküps. Ma ei pidanud sel ajal oma vanemaid autoriteetideks."

"Lapsena ma väga keeruline laps ei olnud, olin üsna sõnakuulelik, üsna kaval ka. Noorem õde oli ausam ja siiram, mina ei olnud, ja kui mingi olukord oli, siis ma alati ütlesin talle, et sina ole tasa, mina räägin. Et välistada seda, et ta ütleks välja, kuidas päriselt asi oli," muheles Katrin.

Katrin meenutas juhtumit, kui lapsevanem avastas, et lastetoa tapeedile oli suurelt kirjutatud "Kristi on loll" ning Katrin väitis süütu näoga, et nemad ei tea asjast midagi.

Õppimisega seoses meenutas Katrin, et isa nägi matemaatika õpetamisel temaga suurt vaeva. "Õppisin matemaatikat nii, et öösel nutsin, õpik oli pisarad täis, aga lõpuks ma sain ikka selgeks. Isa ei andnud alla ka, ta tahtis, et ma saaksin asjadest aru. Minuga on olnud probleeme pigem täiskasvanuna kui lapsena."

Isa ei saanud oma tunnetega hakkama ja elas end laste peal välja

Katrini sõnul oli tema isa, kes töötas miilitsas, sageli ettearvamatu. "Ei saanud päris täpselt aru, mille peale ta vihastas. Tagantjärgi analüüsides ei saanud isa ise ka alati aru, mis tal oli ning meie õega ei olnudki alati süüdi. Isa lihtsalt ei osanud oma tunnetega hakkama saada ja elas end meie peal välja," nentis Katrin. "Kuni isa elu lõpuni oli mul see hirm, et ma ei saa aru, mis tuju tal parasjagu on. Ma ise olen ka samamoodi väga järsk mingites ütlemistes ja järgmisel hetkel võin olla ülevoolavalt tore ja armas inimene."

"Mina lugesin kirjandusest, et lapsed tappa said, ja olin väga ehmatanud selle peale, võib olla elas ta laste peal välja midagi, mis tal minu vastu oli," ütles Sirje, kelle arvates laste isa oli äkiline küll. "Ise ma olen ka ühe korra andnud, läksin endast välja ja muidugi pärast nutsime koos."

Ülikooli ajal oli vaja ära proovida nii suitsetamine kui alkohol

Ülikoolis hakkas Katrini sõnul muu elu pihta. Kui esimesel kursusel veel õppimisega pingutati, siis teisel kursusel ei õpitud enam midagi, siis olid olulisemad peod, suhtlus, suitsetamine ja alkohol. "Kõike tuli ju proovida noorel inimesel," täpsustas Katrin.

"Läbi juhuste olen ma jõudnud sinna, kus ma praegu olen ja mida ma teen. Gümnaasiumisse läksin Tartusse Tamme Gümnaasiumi humanitaarklassi. Mul läks eesti keeles ja kirjanduses hästi. Tulin siis ema juurde elama ja õde läks isa juurde. Ülikooli läksin õppima filosoofiateaduskonda kirjandust ja rahvaluulet. Kuna mind teater huvitas, siis valisin ülikoolis teatriteaduse. Praegu tegelen igapäevaselt turunduse ja kommunikatsioonitööga, sest mulle meeldib igasuguseid asju organiseerida," ütles Katrin.

Katrin kirjutas näidendivõistlusele näidendeid, mõned neist said ka auhinnatud. "See andis mulle kindlustunnet, et ma võiksin kirjutada. Siis tuli juurde filminduse huvi. Läksin filmikooli magistrisse stsenaristikat õppima," meenutas Katrin.

Seejärel tuli filmide tegemine koos Andres Maimiku, tema endise abikaasa ja tütar Mirjami isaga.

Ei suuda alati luua kodu- ja peretunnet

Tunne, et ma vean kedagi alt ja ei vasta ootustele on Katrinile tuttav. "Pigem isikliku elu õnnestumised ja ebaõnnestumised on need, et sa ei taha kellelegi tekitada muretunnet, lihtsalt mõnikord see juhtub. Kuidas sa oma laste kasvatamisega hakkama saad, et lastel oleks hea ja kui sa vahepeal ei suuda seda pakkuda. Mul on ka ju mitmeid kooselusid olnud, kuidas see lapsi mõjutab. Sa ei suuda võib-olla alati luua seda kodu- ja peretunnet lastele. Kardad, et sa valmistad pettumuse oma lastele ja oma lähedastele, et neil on hirm, mida ta nüüd teeb ja mis tema elust nüüd saab, seda on kindlasti olnud," mõtiskles Katrin.

Katrini sõnul räägib ta oma tütardega ka väga tõsistel teemadel. "Ma mängin ikkagi väga palju lastega koos ka. Väiksema tütre Raheliga teeme koos palju nalju, loome koos mingeid laulukesi, väga mõnus suhtlus on. Vahel räägime vanema tütre Mirjamiga väga tõsistel teemadel, inimsuhted, filmid, teatrid. Mirjam lihtsalt vajab rohkem ülessoojendamist, sul peab olema lapse jaoks aega."

Kõige raskem on siis, kui lastel ei ole hästi

Kõige raskemad momendid Katrini elus on olnud siis, kui lapsel ei ole hästi. "Kui sa näed, et lapsel on elus keeruline hakkama saada ja on vaimsed probleemid, see on kõige raskem."

35-aastane vanusevahe Katrini ja tema teise abikaasa, nüüdse eksabikaasa kunstnik Enn Tegovaga on alati palju kõneainet pakkunud. "Vanusevahe kohta küsiti ikka, aga ma ei mõelnud selle peale. Saan väga hästi aru ka nendest inimestest, kes seda küsivad, aga kui sa selle inimese valid ja oled temaga koos, siis sa ei tegele ju niivõrd vanusega," tõi Katrin välja.

"See on lihtsalt sobivus ja meeldivus," lisas Sirje.

"Inimesed, kes mu elus on, ei ole milleski süüdi, lihtsalt ma ise olen muutunud ja mul on teised soovid elus ja need ei klapi enam ja ma ei leia enam mingeid ühiseid asju, mis meeldiks. Ma olen üsna egoistlik ka, mulle meeldib väga oma aeg ja kodu. Ma teen kõik ise, mis ma tahan ja ei pea väga teistega arvestama," tõdes Katrin.

Kui partner on domineeriv, tekib vajadus tema varjust välja murda

Kui laps on väike, siis on Katrini sõnul vaja, et keegi sind toetaks ja koostegutsemine on loomulikum, aga kui laps saab iseseisvamaks, siis tunned, et ma saan nüüd ise ka midagi tegema hakata ja see iseolemiseaeg tuleb äkki tagasi.

"Siis sa hakkad alles märkama, et mulle tegelikult see ei meeldi, mulle meeldiks hoopis niimoodi asju teha, sa nagu leiad ennast uuesti," tõdes Katrin. "Ma ise isiksusena olen muutunud. Võimuvõitlus mingitel tasanditel käib nagunii, kes saab rohkem omi asju teha, asjade jaotumine on kogu aeg teemaks. Mina ei ole mingisugune ohver, kellest üle sõidetakse, ma võin olla ka üsna võimatu tüüp, kellega koos elada."

"Mina olen niiviisi sellest aru saanud oma elu jooksul, et kui su partner on küllaltki domineeriv, siis sealt varjust välja saada, kui tahad ise ka õppida või elada või sul on ka mingi soov elukoha suhtes, siis sul lihtsalt on kaks varianti. Kas sa oled seal nagu su abikaasa soovib või sa hakkad sealt varjust välja murdma. Mehel on ju kõik korras, tema tegeleb oma hobidega, aga mina hakkasin järjest vaatama, et supp ja pott ja kudumine ja töö ja lapsed, isa ka muidugi toimetas, oli tubli, aga mingil ajal sain ma aru, et kui ma tahan ise ka veel kuskile poole minna, siis nii ma ei saa seda. Siis võtsingi ühe tütre ja läksin Tartusse," meenutas Sirje.

"Aga sa jätad kõik need inimesed oma ellu alles, sa ei pea niiviisi minema, et kedagi enam ei ole, ja siis istud üksi seal troonil," lisas Sirje.