"Oliveril on neli aastat vanem vend Marko, kes töötab jalgpalli treenerina. Oliverist 11 aastat noorem vend töötab panganduses," ütles Oliveri ema Karin Berg.

Karin meenutas, et Oliveril oli lapsena atoopiline dermatiit. "Tol ajal puudusid ravimid ja haigus läks väga hulluks. See oli päris raske katsumus, aga üks väike lohutus oli ka. Üks Tartu professor ja ka üks Tallinna nahaarst andsid mulle lootust, et selle haigusega lapsed on väga andekad," sõnas Karin.

Karin töötab Rootsi-Mihkli kirikus sekretärina, mis on tema kodukirik.

"Elu läheb täpselt nii, nagu sa ise tahad. Momendil läheb palju energiat lastele, ka õpilastele ja muidugi muusikale. Tütar on 12-aastane ja poeg seitsmeaastane. Ülikooliõpingud on mul toimunud kõik Londonis, pärast elasin Pariisis, kus on sündinud ka mu tütar. Mu abikaasa Geraldine on prantslanna, elame juba aastaid Eestis," rõõmustas Oliver.

Karini ema isa oli tuntud kirjastaja Gustav Pihlakas, kes elas Toompuiesteel, kus vanaisal oli trükikoda ja kirjastus.

On suur anne elada olevikus

Karinil oli haige õde, kelle eest ema hoolitses ööd ja päevad. "Õde oli elu lõpuni vaimselt maas ja ei kõndinud. Ei teagi täpselt, mis tal viga oli. Ema käis temaga palju operatsioonidel ja pühendas oma elu talle. Väiksena ma ei saanud sellest aru, nüüd ma mõistan, mida tähendab elu haige lapsega. Ema peitis teda, temaga ei saanud kuskil väljas käia, see oli ju tol ajal tabu."

"Meil emaga on üks ühine joon. Kõik, mis on minevikus, see on elu osa, aga kui ma ärkan üles, ma absoluutselt ei mõtle minevikule, oluline on ju see, mis on nüüd ja praegu ja tulevikus. See on üks suur anne, elada nii, et sa ei ela kogu aeg minevikus," mõtiskles Oliver.

Oliver on abielus Korsikalt pärit Geraldine`iga ja nende abielu registreerimine ja pulmapidu toimus Korsika saarel. "Pulmas oli Geraldine`i 98-aastane vanaema. Tema elas Pariisis 108-aastaseks," meenutas Karin ägedaid sugulasi.

Oliveri lapsepõlv möödus Lasnamäel, kus oli tema mängumaa. "Oliver laulis väiksena väga hästi, see anne avastati lasteaias ja ta läks poistekoori. Ettevalmistuskoori õpetaja ütles mulle, et ma soovitan panna ta muusikakeskkooli, temast võib saada kuulus laulja," meenutas Karin. "Ta on poistekooris alati olnud Venno Laulu suur soosik."

Mitmed lapsepõlve tuttavad on kas mõrvatud või trellide taga

Oliveri sõnul on ema nende peret alati vedanud ja veab ka täna. "Tema võtab oma kolm poissi ja läheb, emal on väga tugev perejuhtimismudel. Ema ja isa kolisid lahku, kui ma olin väga väike ja mu isa suri, kui ma olin teismeline. Ema oskab suunata, ta ei suru kunagi midagi peale," nentis Oliver.

Isa kaotas mõjus ka rängalt. "Hinded hakkasid käest ära minema, kõik vajus kuidagi laiali. Ma sain nagu iseseisvamaks. Poistekoor eesotsas Venno Lauluga mu päästis. Sa elad Lasnamäel ja käid poistekooris, Sõbrad naeravad su välja, lähme teeme parem pättust koos. Ma pidin tol perioodil Vennole kogu aeg helistama, et kas kõik on korras."

Oliver tänas õnne, et nad kolisid Lasnamäelt ära. "See oli minu elus suur pöördepunkt, mis tuli pärast, kui ma Lasnamäelt ära sain. Just mentaalselt. Need asjad oleksid kindlasti läinud halvemaks. Kui ma meenutan oma tollaseid tuttavaid ja inimesi, kellega ma läbi käisin, siis neist ma ei tea enam mitte midagi. Mõni on mõrvatud, mõni istub kinni, see on elu, mis mind on kujundanud," sõnas Oliver.

Vahel on end väga raske lavale vedada

"Vahel on mul endal ennast päris raske lavale vedada. Koolis tahvli ette minek oli minu jaoks alati üks suur katsumus, sest ma ei osanud ennast valitseda," muheles Oliver.

Oliveril murdus hääl hästi vara, 12-aasastelt. "See oli hästi tore, sest ma sain poistekoorist kohe edasi minna, muidu peab väike vahe sees olema. Venno võttis mind igale poole maailmas kaasa. Näiteks Jaapanis laulsin ainult kaks laulu, ja ülejäänud aja vaatasin pealt, kuidas teised laulsid," meenutas Oliver. "Muusika mingitel hetkedel ravis midagi, mida oli vaja ravida."

Oliveri sõnul alati päike ei paista. "Olen ka mina oma noote põletanud. Kui te arvate, et ma kogu aeg muusikat armastan, siis te väga eksite. Me tegeleme meelte kunstiga. Ma vahel mõtlen siiamaani, kas see ongi mu tõeline kutsumus. sest ma huvitun väga paljudest asjadest, aga ju ta siis ikka on," tõdes Oliver.

Prantslannast abikaasaga teevad koos kõike väga kirglikult

Oma tulevase abikaasaga kohtus Oliver Londonis kooli diskoteegi piljardisaalis. "Meie pilgud kohtusid seal. Mäletan, et Geraldine`i tol ajal tülitas üks teine härra ja mina muidugi Lasnamäe kutina läksin rind kummis sinna vahele. Nii see läks," muheles Oliver.

Oliveri sõnul võis emal alguses olla väga harjumatu, et tema minia nimi on Geraldine Casanova. "Sellega sai palju nalja," tõdes Oliver.

Oma ämmale-äiale suutis Oliver esimesel korral enda sõnul jätta hea mulje. "Eriti rõõmustas neid see, et ma ei ole vati sees laulja, kes räägib ainult oma ooperist, vaid mulle meeldib väga palju käsitsi asju teha ja nokitseda. Remondid ja värgid, see on inimlik pool, mis läänes hakkab vaikselt juba ära kaduma."

"Kui me midagi kodus koos teeme, siis ikka kirglikult. Nüüd enam taldrikud ei lenda," muheles Oliver. "See on tohutult ilus oskus anda andeks. Meil on ainult üks elu, mida tuleb nautida, olla alati positiivne ja leida lahendusi, tulla välja, uks on alati lahti, kui aken läheb kinni. On suur õnn omada peret, kus sa saad olla ja rääkida asjadest nii nagu nad on ja midagi ei jää toppama."