"Hästi väikesest peale oli näha, et Sten-Olle muusikatähe all sündis. Juba lasteaias ei saanud teda lavast eemale hoida, igale poole, kuhu läksime, leidis ta kuskilt mikrofoni ja ronis lavale, et laulda. Ta laulis kogu aeg kõva häälega kui läks kooli ja tuli tagasi, terve Rapla kuulis. Suurel õel oli väga piinlik, et tal selline vend on," muheles muusik Sten-Olle Moldau ema Ene Kuusik.

Sten-Ollel on kolm aastat vanem õde Eva-Liina ja kolm aastat noorem vend Mattias. "Eva-Liina töötab Euroopa Liidu IT-agentuuris ja on väga suurepärane ema," tõi Ene välja. "Vend on proviisor nukleaarmeditsiini osakonnas. Kõige parem ajaveetmine on meil perega koos olemine."

On alati olnud ääremängija

"Lapsena elasin oma õega paralleelelu ja väga palju kokku ei puutunud. Õde oli mul hästi lahe, aga ta läks 9. klassist Raplast järgmisesse kooli ja see aeg, kus ma oleksin saanud oma laheda õe sõpradega võib-olla hängima hakata, jäi ära. Aga ma olen alati olnud ääremängija. Ema, vend ja õde on trio ja mina olen ka alati oodatud, kõik on hästi, aga ma olen olnud alati hästi palju igal pool ära," tõdes Sten-Olle.

Alles ise lapsevanemaks saades sai ta aru, mis on kodus passimise väärtus. "Mul oli kogu aeg selline tunne, et peab minema kuhugi, et juhtuks elu," nentis Sten-Olle.

Isaga ühiseid teemasid leida on raskem

"Isa Olev on olnud meie jaoks ilusti olemas, aga ta on vaikne eesti mees. Kui ma tahan temaga rääkida, siis ma mõtlen mõnele tegevusele, mida oleks hea koos ehitada või remontida ja siis saame seletada Aga ma tunnistan, et mul on olnud raske muid teemasid temaga koos avada, seda klõksu ei ole nii lihtne leida," tõi Sten-Olle välja.

Ene õppis inglise ja saksa keelt ning norrakast abikaasa kõrvalt õppis iseseisvalt ära norra keele, millest nüüd raamatuid tõlgib.

Ene meenutas, et on kõigi oma lastega maha istunud ja keerulistel teemadel rääkinud. Näiteks pärast üht suurt autoavariid rääkis ta lastele, kui ohtlik on arvata, et autos sõites oled kõigi ja kõige eest kaitstud ning Sten-Ollele sai räägitud ka narkootikumide ohtlikkusest, kui poiss bändi hakkas tegema.

"Mina mäletan, kuidas ema klaaris suhteid. Ükskord ta helistas mulle ja tal oli nimekiri asjadest, mida ta tahtis ära lahendada meie vahel. Tavaline pahn, mida mina korraldasin oli see, kui ema oma abikaasaga Tallinna vanalinnas väga uhkes korteris elas, ja kui nad välismaal olid, kutsusin mina sõpru külla. Sellest jäi alati maha selge märk," meenutas Sten-Olle, kes enda sõnul on olnud vahel pereasjade suhtes hoolimatu.

Kõne, mis on surmani meeles

"Pere ikka ju on, nendega ei pea kogu aeg tegelema, ma lähen parem sellele põnevale sündmusele. Ema luges ette nimekirja asjadest, kuidas tema ennast tunneb, kui ma käitun nii nagu ma käitun. See kõne on mul surmani meeles. Lihtsalt selle pärast, et ma sain aru, et suhteid saab selgitada ka nõnda, et sa mõtled läbi, mis mure suhtes on, kirjutad üles ja lahendad jupihaaval. See pole asi, mis laheneb iseenesest. Mäletan süsteemset mõtlemist selle taga, et suhteid tuleb hoida ja klaariks rääkida, isegi siis, kui see on raske," nentis Sten-Olle.

"Sain sellest kõnest teada, et kui mu ema on mingi minu teo pärast kurb, siis seda asja ma ei taha küll enam teha. Kui ma oma emale haiget teen mingist käsust üleastumisega, vaat see oli minu jaoks vastik," selgitas Sten-Olle.

"Sten oli lastest kõige tüütum, ei jäänud väiksena kuidagi magama," muheles Ene.

Kuna Ene ise pidi väikse lapsena kogu aeg sahtleid ja tuba koristama, pole tema oma lastelt seda kunagi nõudnud. "Mõtlesin, et oma lapsi ei hakka ma selle koristamise ja korrastamisega niimoodi taga ajama. Nõusid nad kuivatasid küll heameelega ja seal oli mul oma väike salaplaan. Sel ajal sai laste käest igasuguseid asju küsida ja igasugustest asjadest rääkida. Osa motoorikast oli töös ja lapsed avanesid selle tegevuse käigus küll," meenutas Ene. "Siis ei pea ju üksteisele otsa vaatama."

Sten-Olle meenutas, et ta endalegi tüütult ajas õigust taga. "Kehkatunnis viskasime oda. Mina viskasin suht keskpäraselt, aga millegipärast klassivend Pärt Uusbergil ei tulnud see välja. Kõigil oli kolm viset ja halastusest andis õpetaja Pärdile neljanda viske, mis tuligi tal välja. Ma olin päevi pahane, et ta sai selle neljanda viske. Läksime Pärdiga tülli, karjusime üksteise peale staadionil, me ei kakelnud tihti temaga. Ma ei suutnud lahti lasta sellest, et keegi sai nii ebaõiglaselt ühe korra veel visata. Aga neid näiteid onveel miljoneid," meenutas Sten-Olle, lisades, et tema isal on ka suur õigluse vajadus.

Ossid andsid karvastele peksa

Sten-Olle sõnul on ta ise paar korda molli ehk peksa saanud. "Rapla vahel olid karvased ja olid ossid, kellel mingi aeg oli tavaks karvastele peksa anda. Karvased olid need, kes käisid kooris laulmas, olid pikkade juustega nagu hipid, veits pesemata. Ossid tegid kuuri taga tobi," selgitas Sten-Olle.

Tema sõnul iseloomustaksid keskkooli-aegsed klassivennad teda sõnadega otuke, udu, kes ei saa midagi aru, tore tüüp, kellega saab igasuguseid asju teha, süütu ja veider uhhuu-tüüp. "Ma ei ole pidanud mõningaid asju tähtsaks, mis on justkui iseenesestmõistetavad. Näiteks see, kas riided on puhtad, mul oli tõesti kapitaalselt suva ja tegelt on täna ka," tõi Sten-Olle välja. "Mind ennast ei sega ka see, kui ma pole kolm päeva duši all käinud."

"9. klassi lõpus läksid ema ja isa läksid, ema kolis Tallinnasse. Sain VHK näitlemisklassi sisse ja proovisin kaks kuud seal käia, aga mulle meeldis Raplas rohkem ja kolisin kolmeks aastas tagasi isa juurde," meenutas Sten-Olle. "Minul oli oma elu ja isal oma, me ei käinud omavahel liiga palju läbi, kokkupuude oli pigem vähene."

"Suhe isaga võiks olla lähedasem. Mida mina oma ellu kaasa tahtsin võtta oli see, et ma tahan oma lähedastega lihtsalt rääkida, millest iganes," tõdes Sten-Olle. "Arvan, et ka isal endal oli oma lapsepõlvekodus vanematega suhtlemine raske. Mina ei ole osanud temaga ise ka avada seda suhtlemist väga."

Kõik patud peideti rõõmsalt kultuurilise tegevuse taha

Sisimas pole Sten-Ollet tema sõnul huvitanudki väga esinemine, vaid just teistega kambas, koos olemine ja tegutsemine. "Inimesed teevad asjad minu jaoks lahedaks. Minu mugavustsoon on olla üksi, aga tean ise, et ma olen enda jaoks põnevam, kui satun teiste inimestega kokku ja seetõttu ma tekitan elus süsteeme, et see juhtuks minuga regulaarselt," nentis Sten-Olle.

"Minu patud olid kõik rõõmsasti peidetud kultuurilise tegevuse taha. Me lähme bändiga või kooriga koos väljasõidule, ilmselgelt sealt tagasi ei saa," meenutas Sten-Olle.

Esimese lapse esimesel aastal pidi Sten-Olle endale tõsiselt otsa vaatama. "Mulle meeldis olla jutus lahe inimestega, aga et nüüd pidin hakkama tegelema sellega, et kodus oleksid asjad hästi, enne seda olin läbi elu läinud suhtumisega, et küll kodu lahendab ennast, see on minu liiga tubli ema, isa, õde ja teised, kes on minu eest kõik asjad ära teinud. Selleni jõudmine võttis mul aega. Olin endas pettunud ja enne lapse saamist ei olnud kodus olemine üldse minu jaoks teema, alati oli põnevam kuskil mujal ja lapsega elu raius selle korralikult kohale, et kodu on tähtis koht."