Sõltuvus on eluaegne, inimese võitlus käib päevast päeva ja ühiskonnas on alati arutluse all olnud küsimus, kuidas me sõltlasi aitame. "Me saame aidata inimesel kaineks saada, suudame aidata endas motivatsiooni leida, aga süsti või tabletiga tema himu me ära võtta ei suuda," ütleb psühhiaater ja Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku juht Andres Lehtmets.

Väga vähe teame me täna sõltuvuste geneetikast, sest seda on vähe uuritud. "Me teame, et üks sõltuvus võib teise välja vahetada. Edukaid katseid on juba tehtud, näiteks kaalulangetusravimid paistavad olevat üks uus abivahend, mida hakkame sõltuvuse teemaga seoses üha rohkem kasutama. Praegu oleme piiri peal ja ametlikult ei tohi öelda, et see on hea ravim. Aga see kõik viib meid jälle sinna, et inimene võib rahulikult lasta asjadel minna, väike tablett sisse ja probleem on läinud. See on elu paradoks, et elamine on paras pingutus. See ei pea olema vastik pingutus, aga ikkagi on pingutus," nendib Lehtmets, et pingutuseta pole paraku arengut ega tule ka soovitud muutusi.

"Kui ATH on tänapäeval juba nagu auasi, siis sõltuvusteemadega nii ei ole. Sõltuvus on Eestis stigmatiseeritud haigus ja üks suurimaid vaimse tervise väljakutseid maailmas. Isegi kui me räägime muudest psüühikahäiretest, siis topeltdiagnoos või kaasuv sõltuvushäire teeb igasuguse psüühikahäire kordades keerukamaks nii ravi aspektist kui ka toimetuleku koha pealt," nendib Lehtmets.

Viinavabriku tulekuga toodi sõltuvusprobleem Eestisse ja Põhjamaadele on üleüldiselt omane, et kange alkoholi suhtes ollakse väga haavatavad. "Mida rohkem lõuna poole, seda lahjemaks läheb alkohol. Kultuurne alkoholikasutus on lihtsam seal, kus juuakse klaas veini, mitte klaas viina. Ühte tehakse väga selgelt joobe saavutamise eesmärgil, teine on kultuurse suhtlemise ja toidukultuuri osa," sõnab psühhiaater.

Eestlastena oleme kõik peenkaalu peal

Uimastite valik on läinud nii suureks, et psühhiaatrite jõud ei käi sellest enam hästi üle. "Reoveeruuringud Eestis näitavad otseselt, kus ja mil määral toimub ainete tarvitamine. Kardan, et päris uimastivaba ühiskonda ei ole maailmas enam kuskil. Inimene, kes kipub mõnutunnet otsima, on ühesugune ikka igal pool. Võitlus sõltuvusega on ja jääb ning mingit imeravi olemas ei ole," toob Lehtmets välja.

Väga oluline on nende inimeste toimetuleku toetamine, kes tahavad loobuda. "Meile meeldib mõelda, et tõeline alkohoolik või narkomaan on see, kes on rentslis, aga tegelikult on edukate inimeste hulgas väga palju sõltlasi. Väikese riigina on meil iga inimene oluline, oleme eestlastena kõik peenkaalu peal, me ei tohi kedagi kaotada."

Ääretult tervitatav on Lehtmetsa sõnul, et ühiskonnas räägitakse laste ja noorte vaimse tervise teemadel üha rohkem ja inimesed julgevad pöörduda, aga see osa psühhiaatriast, mis tegeleb laste ja noortega, vaevleb täna kõige suurema personalinappuse käes.

"Loomulikult me eeldame, et üha rohkem kaldub abistamine perearstide suunas, aga kui mõtleme laste ja noorukite peale, on seal tugevaid erisusi. Kui laps on koolimineku eas ja tal on näiteks ATH kahtlus, siis seda diagnostikat ei saa kaua edasi lükata. Kui tegemist on noorukiga, kellel on meeleolu- või ärevushäired, võib see kergematel juhtudel olla perearsti hallata, pluss muud vaimse tervise nõustajad. Me liigume täna mitmetasandilise vaimse tervise abi mudeli poole, kus järjest suurem roll on peredel ja erinevatel kogukondlikel sekkumistel, mis pole üldse meditsiin, aga toetab vaimset tervist. Kui aga teema läheb keerulisemaks, enesevigastused ja selge suitsiidioht, peaks laps võimalikult kiiresti jõudma laste ja noorukite psühhiaatri vaatevälja," selgitab psühhiaater.

Eestis on Lehtmetsa sõnul siiani lõpuni lahti rääkimata teema, kus lõpeb lastepsühhiaatria ja algab täiskasvanute psühhiaatria. "Noorukiiga on just see eagrupp, kus me vajame väga hea väljaõppega spetsialiste. Loogiline liikumine peaks olema pigem selles suunas, et meil tekiks lastepsühhiaatria kõrvale päris ehtne ja tugev noorukite psühhiaatria, aga praegu oleme olukorras, kus meil ei jätku lastepsühhiaatreidki," toob Lehtmets välja.

Tartu Ülikooli psühhiaatriakliinikus on kõige parem olukord, sest seal on kogu süsteem ühes kohas koos ja omavahel saab kiiresti infot vahetada, Tallinnas on lastepsühhiaatrid eraldi. "Täna on psühhiaatria jäme ots läinud selgelt erapsühhiaatriasse ja seal spetsialistid sageli käsikäes ei tööta."

Peavalu ravigu neurokirurg ja südame puperdamist kardioloog

Eestis on Lehtmetsa sõnul suurim probleem abi korralduse ja juhtimisega.

"Kindlasti ei ole probleem rahas ja ka spetsialistide vähesus ei ole lahendamatu. Küll aga oleme aastakümneid uskunud turumajanduse imelisse jõusse, et kui tekib vajadus, tekib ka teenus sinna juurde, aga tervishoid on selles suhtes probleemne valdkond. Lastepsühhiaatreid, laste vaimse tervise õdesid ja lastega töötavaid kliinilisi psühholooge on juba aastakümneid liiga vähe ette valmistatud," toob Lehtmets välja, kust probleem alguse on saanud.

Mitmetasandilise vaimse tervise abi mudeli puhul on esimene tasand inimeste endi teadlikkus, aga see kõik võtab aega, sest eesti rahvas on arstiusku. "Ameeriklased teavad, et arsti juures käimine on kallis ja endaga tuleb ise hakkama saada, välja arvatud siis, kui on ekstreemsed vigastused. Eestlaste jaoks on arstide kättesaadavus olnud ajalooliselt väga hea ja ka Nõukogude ajal, olgu see kvaliteet siis milline tahes. Sellest ajast on jäänud turvatunde kogemus, eriti vanematel inimestel, et kui vaja, lähen kohale, istun arstikabineti ukse taha ja saan samal päeval abi. Iseenesest on see ju nii inimlik, lihtsalt täna me ei suuda seda inimestele enam tagada."

Üks väga arvestatav ja suur osa mistahes tasandi, eriti aga esmatasandi arstiabist on patsiendiga suhtlemine. "Head perearstid ongi väga head suhtlejad ja saavad asjadega väga hästi hakkama. Pigem on probleem inimestes, kes tahavad peavalu korral neurokirurgi ja südame puperdamise tõttu kardioloogi," toob Lehtmets välja patsientide kõrged ootused.

Inimesed sünnivad teatud paketiga

Ka ühiskondlikud trendid mõjutavad psühhiaatrite tööd. "Kui varem kardeti psühhiaatreid, siis nüüd tahetakse meie juurde tulla, et küsida, kas mul on ATH, sest ma tunnen end nii õnnetult."

Kui sa enda sisse vaatad, siis inimese kujutlusvõime on piirideta, tõdeb psühhiaater, miks inimesed endal järjest sagedamini ATH-d kahtlustavad. "ATH on neuroarenguline seisund, midagi, millega me sünnime. See ei ole elu jooksul omandatud nagu dementsus, mis meil kõigil on kunagi tulemas, aga enamik meist sureb lihtsalt enne ära, kui see välja lööb," toob Lehtmets võrdluse.

Inimesed sünnivad nii-öelda teatud paketiga. "Paljusid lapsi on võimalik aidata ja kiire aitamine tähendab seda, et nende areng saab loomulikku teed minna. Täiskasvanute ATH puhul on oluline ikkagi toimetulek. Kui inimene saab igapäevaeluga hakkama, aga tal on kõige selle juures raske, siis jah, see võib olla ATH, aga see kindlasti ei eelda automaatselt tablettravi, vaid elustiilimuutusi, kohanemisvõime paikasättimist, korralikku töö ja puhkuse režiimi ehk lihtsat talupojatarkust. Tablettide kasutamine muudab inimese ju teistsuguseks. Igapäevaprobleeme ravimitega lahendada on vale strateegia, aga see on ajastu märk. Selleks, et olla edukas, peab olema tohutult kõrge saavutusvõimega, ja kui on miski, mis inimese saavutusvõimet parandab, näiteks see, et ma saan oma kehakaalu normi või mõistuse säravaks, ja kui see kõik on tableti abiga saavutatav, siis tekib ikka kiusatus küll," toonitab Lehtmets, miks inimesed aina enam ravimiusku pöörduvad.

Ühtpidi on see ühiskondlik probleem, aga teisalt omane ka elusloodusele, mis otsib kogu aeg arengut ja pingutus on üks elu osa. "Edasipürgimine on meile looduse poolt kaasa antud. Mille nimel ma elan, mis on minu jaoks oluline, kas see, et mul on surres kõige rohkem asju või see, et sai ilusti elatud," sõnab psühhiaater.

Aastas hospitaliseeitakse tuhatkond endale või teistele ohtlikku inimest

Psühhiaatria roll ühiskonnas on ka see, et endale või teistele ohtlikud inimesed on vaja hospitaliseerida ja see käib kindlate reeglite alusel. "Üks osa minu tööst Tartu Ülikooli psühhiaatriakliiniku juhina on tahtest allumatu ravi otsuste allkirjastamine. Otsuse teeb arst, aga meie kliinikus on selline kord, et kliiniku juht vaatab otsuse üle, sest see on inimeselt vabaduse võtmine, mis tähendab, et kõik peab olema seaduse piires," sõnas Lehtmets.

Seadus võeti vastu 1997. aastal, Lehtmets töötas sel ajal Tallinna psühhiaatrikaliiniku ehk Seevaldi ülemarstina ja kirjutas seda seaduse versiooni. "Üldpõhimõtted on enamikus Euroopa õigusruumi riikides samad. Inimene peab olema ohtlik endale või teistele, tal peab olema raske psüühikahäire ja muu abi ei ole piisav. Me ei saa panna inimest kohe luku taha, kui meile tundub, et asi ei ole õige. Me peame luku taha panemist põhjendama," selgitas psühhiaater.

Isikute puhul, kes on juba pannud toime raske kuriteo, kellele kohus määrab sundravi, kuna nad ei ole süüvõimelised või on eksperdid ja kohus tunnistanud nad süüdimatuks, käib protseduur teise seaduse järgi ja nendega tegeleb Viljandi psühhiaatriahaigla, kus on Eesti ainus sundraviosakond. "Arsti eetika ei võimalda tegutsemist patsiendi vastu ja seepärast on mõistlik, et vabaduse võtmine on kohtuniku pädevuses," nendib Lehtmets.

Eestis liigub ühe aasta jooksul psühhiaatriakliiniku juhi laualt läbi tuhandeid tahtele allumatu ravi otsuseid. "Kinnipidamine on suhteliselt lühiaegne, keskmine voodis viibimine Tartu Ülikooli psühhiaatriakliinikus on kaks nädalat, Eesti keskmine on kolm nädalat, need ei ole kuudepikkused kinnihoidmised. Psühhiaatria suunitlus on see, et inimene tuleb vabastada, kui tema ohtlikkus ära langeb ja enamasti langeb see ära suhteliselt kiiresti. Kas inimene edasi ka ravi kasutab, on nüüd omaette teema, aga meie teda enam kinni pidada ei saa," tõdeb psühhiaatriakliiniku juht.

Enamik vägivaldseid inimesi ei ole psüühikahäirega

Psühhiaatrias peab väga täpselt jälgima seadust ega saa tegutseda omatahtsi. "Huvitav on aga see, et vägivaldsete juhtumite valguses, eriti koduvägivalla puhul, on õigusruumis tekkinud ootus, eriti politsei kõrgemate ametnike poolt, et vägivaldse inimesega peaks tegelema psühhiaatria, aga see ei ole päris korrektne. Psühhiaatria tegeleb isikutega, kellel on psüühikahäire ja vägivaldne käitumine. Igasugune vägivaldsus aga ei ole automaatselt seotud psüühikahäirega ning enamik vägivaldseid inimesi ei ole psüühikahäirega. Me võime küll öelda, et nende käitumine ei ole normaalne, aga psüühikahäire on väga täpselt määratletud," selgitab Lehtmets.

Lisaks psühhiaatriale on veel üks eriala, kus on õigus inimest tema tahtest olenemata ravida ja vajadusel ühiskonnast eraldada. "Need on eriti ohtlikud nakkushaigused, aga mina ei tea, et Eestis oleks seda kunagi kasutatud. Kõik reeglid tulevad rahvusvahelistest tavadest," toob Lehtmets välja.

Edukas on ühiskond, kes suudab pingutamist ja edukust motiveerida

Reservohvitser Lehtmetsa sõnul on kaitseväeteenistus paljude noorte jaoks elumuutev kogemus. "Noorukid söövad elus esimest korda suppi, toituvad kolm korda päevas, teevad trenni, õpivad oma asju korrastama. See kogemus annab inimesele teatud telje, kuidas kuhugi jõuda, tema toimetulekuoskused on oluliselt paremad. Kaitseväe teine tohutu pluss on see, et seal õpetatakse inimesi juhtima. Kes on saanud jaoülema koolituse, saab inimeste juhtimisega igal pool hakkama. Sulle antakse lahendamist vajav ülesanne ja sa pead leidma lahenduse, see arendab tohutult. Meie ohvitserikoolitus on suurepärane," räägib Lehtmets oma kogemusest.

Noores eas peab tekkima eduelamus, tunne, et sa midagi saavutad, aga seda kahjuks ilma pingutuseta ei tule. "Ka kool ei tohi pingutust ära võtta. Kõige hullem on see, kui minnakse võrdsustamisega nii kaugele, et kõik ongi võrdsed, pole vahet, kas sa oled tubli või mitte, me suhtume kõigisse ühtemoodi. Nii võtame igasuguse pingutusehimu ära. Edukas on see ühiskond, kes suudab pingutamist ja edukust motiveerida," toob psühhiaater välja.

Miljoniline rahvaarv paneb eestlastele suure vastutuse

Lehtmets on sügavalt seda meelt, mida kinnitavad ka uuringud, et inimese vaimse tervise üks kindel vundament on tema keeleoskus ja keelekasutus. "Rohkem peame väärtustama ka kultuuri rolli inimese kujunemises. Raamatu lugemine ja oskus midagi kirja panna, oskus vestelda, argumenteerida, ennast väljendada, see kõik aitab meie psüühikat tasakaalus hoida, kultuuri roll on ääretult oluline. Me oleme siin väikeses Eestis olnud väga hoitud, inimesed on suhteliselt sarnase kultuuritaustaga," tõdeb Lehtmets.

Aafrikast või Lähis-Idast Eestisse tulnud on pärit hoopis teistsugusest kultuurikeskkonnast, ka inimeste arusaamad elust ja peresuhetest võivad olla erinevad. "Millise kultuurilise tausta võtavad omaks nende lapsed, kes siin sünnivad. Paraku on selline sulandumine väikerahvale siiski ohtlik, sest meie kaotame. Suurrahvaste esindajad on teistsuguse suhtlemislaadiga ja eestlane jääb siin tihtilugu alla. Miljoniline rahvaarv paneb meile suure vastutuse, et suudaksime säilitada oma keelt ja kultuuri," arutleb Lehtmets.

Rahvusriikidel on ajaloos oma kindel roll, ja jääb ka tulevikus, me ei saa kunagi olema USA, kus ei ole rahvust. "Rahvusriik annab meile teatud inimeseks olemise võimalused. Vabas maailmas võib ju igaüks vabalt valida, kus ta elada tahab. Kui tunned Eestis elades end ahistatuna ja igatsed New Yorgi suurlinna vabadust, siis keegi ei hoia sind siin vägisi kinni, aga inimesel, kes tunnetab, et see maa teda hoiab, võiks siin olla hea elada."

Portaali Eeter intervjuusari "Psühholoogi pilk" vaatleb meie ühiskonda ja inimesi vaimse tervise teemade kaudu eesmärgiga anda mõtteainet ja tööriistu iseendaga paremini hakkama saamiseks ja enesekindluse suurendamiseks.