"Carmen sündis, kui ma olin ise veel peaaegu laps, olin väga noor ema, 20-aastane," ütles kondiiter ja saatest "MasterChef Eesti" tuntud kohtunik Õie Pritson.

"Mu isa on seisnud terve oma elu ja seisab ka täna selle eest, et meie emaga saaksime olla need, kes me oleme. Hingeline vabadus on meile mõlemale väga oluline," tõdes Õie Pritsoni tütar Carmen Pritson. "Isa on olnud väga lihtne põllumees terve oma elu. 1992. aastal loodi pereettevõte Pritsoni Pagarid, millega hakkas tegelema terve pere."

Noorena tahtis Õie väga ülikooli juurat õppima minna, kuid sellele variandile tõmbas kriipsu peale Carmeni sünd.

Õie isa suri 38-aastaselt südame lõhkemise tagajärjel. "Sellest hetkest jäin mina mehe eest majja. Poisse meil peres ei olnud. Mina olin vanem tütar," meenutas Õie oma elu traagilisemat hetke, mil ta 13-aastaselt jäi ilma oma armastatud isast.

"Isa suri minu käte vahel, ma olin tema kaisus ja vaatasime koos telekat tavalisel tööpäevaõhtul. Ma olin väga-väga isa tütar. Ja korraga hakkas ta surema," meenutas Õie. "Ema muutus väga apaatseks, oli šokis, ei olnud võimeline tööl käima, meie eest hoolitsema, süüa tegema, see oli minu lapsepõlve lõpp. Mu noorem õde oli toona kümneaastane," meenutas Õie.

Nii nagu Õie vanaemale olid ka Õie isale lapsed kõige tähtsamad, alles seejärel tuli kõik muu. "Väga palju oli lapsepõlves töö tegemist, kõike tehti tol ajal ju sisse," tõdes Õie.

Õie isa väga tahtis, et tema lapsed oleksid palju õppinud ja targad, kõik õppetükid tuli ära teha ja asjad pähe õppida. "Ma olen talle siiamaani ülitänulik, et see kõik nii toimis, sest ma nõudsin ka oma lapselt, et ta õpiks, sest see on kõige tähtsam, aju tuleb ära harida," muheles Õie. "Isa oli leebem pool, ema oli range, ema tahtis meile õega vahepeal koslepit ka anda, isa ei lasknud sel toimuda. Eks me õppisime õega siis viitele, midagi muud meil ei jäänud üle."

Kuna Õie sai väga varakult väga suure vastutuse, oli ta mingil ajal Carmeni arvates ka väga võimukas. "Kogu klass joondus koolis tema järgi, kui ta käis keskkoolis. Ta seisis nende eest, keda taheti koolist välja visata. Vahest on nii, et meie vanemad peavad eest ära minema selleks, et järeltulev põlvkond saaks oma rolli vastu võtta, milleks neil see võimekus kaasa on antud. Võib-olla kui isa poleks ära läinud, me ei tea, mis siis oleks olnud, aga see jõud ja see vägi suuri meeskondi juhtida, inimesi suunata, rääkida lahtise südamega, see oli kingitus, mis sellele noorele 13-aastasele hingele anti, ja ta võttis selle vastu."

"Küpsetamine ei olnud üldse minu unistus. See oli mingisugune asjaolude kokkulangemine, Eesti vabaks saamine, lahti läksid võimalused rajada oma firma," meenutas Õie.

Kondiitrikunsti juurde viis Õie üks tema sõbranna, kellel tuli see suurepäraselt välja, Õie tahtis ka proovida ning läks seda õppima. "Kondiitrikunsti teel ma olen kõik läbi teinud."

"Emale meeldib luua ja rajada, teda inspireerib, kui talle antakse vastutus midagi ise luua, põnevus ehitada midagi üles. Ta on omal ajal loonud söökla, kus päevas tuli toitlustada 500 inimest, ta oli ka selle söökla juht, Jõgeva metsamajandis pidi ta üles ehitama restorani, seejärel Jõgeva side kohviku ning siis hakkas ta oma sõbrannaga Venemaalt autosid tooma," loetles Carmen. "Pärast seda mõtles ta, et aga hakkaks nüüd endale midagi looma ja lõi siis Pritsoni Pagarid, kus kõik tordid ja koogid läksid Tallinna. See oli metsikult suur tööstus."

Õiel oli paarkümmend aastat vanem sõbranna, kellel olid Venemaal tutvused ja sidemed. "Mina olin autode Eestisse tooja. Tegime seda viis aastat. Tõime Žigulide viimaseid marke, pakendite sees. Teenisime palju, aga väga palju raha ka kaotasime. Väga palju kõhedaid hetki oli ka, kus seisad seina ääres ja automaat on sinu poole sihitud. Nii on olnud mitmeid kordi," meenutas Õie.

"Väga rasketest kohtadest on mind päästnud ajaloo tundmine, kui sa tood mängu nende ajaloo võtmetegelased, nad ju vihkavad venelasi, siis pole enam suuremaid sõpru, see, et sa austad nende rahvuskangelasi, kui tõid välja nende mägede võitleja Šamili, siis nad tankisid auto bensiini ka veel täis ja panid auto Euroopa poole teele," muheles Õie.

Carmen tõdes, et hülgamise hirm on siiamaani hinges, kui ta ema neilt pikkadelt reisidelt koju ootas. "Ühel reisil käisin ma emaga kaasas ka," meenutas Carmen korda, kus ta pidi musta lamba mune sööma ja pärast terve tagasitee oksendas.

Õie ema oli väga nördinud, sest ta tahtis, et tütar täidaks isa unistuse saada juristiks. "Lapse sünniga minu unistused katkesid, aga see oli ainult mõneks hetkeks. Ma teadsin, et ega ma sellepärast midagi tegemata ei jäta. Carmen ei olnud mul kiviks kaelas. Ma arvan, et see on tulnud pigem abielu arvelt, mitte niivõrd lapse arvelt," meenutas Õie aegu, mil ta teostas end ekstreemäris. "Minu ema ei leppinud kuni surmani välja, et ma oma unistusi täide ei viinud. Ema tundis ka ennast läbikukkununa, sest ta ei suutnud mind ree peal hoida. Ema ei näinud aegu, kui minu unistused hakkasid täituma."

Õie tõi välja, et ka tema tahtis, et tütar Carmenist saaks jurist.

Carmen meenutas, et tahtis nooruses väga näitlejaks saada, aga nooruses kogetud ebaõiglustunne näiteringis "Liblikapüüdja", kust ta välja visati, jättis tema hinge suure haava ja ta sulges täiesti teadlikult näitlejaks saamise ukse. "Arvati, et ma tahan mängida ainult peaosi, osaliselt see vastas tõele ka," meenutas Carmen. "Pärast seda olin ikka tükk aega augus."

"Minu tegelik ambitsioon oli olla nähtav ja olla laval. Tol ajal ma ei osanud seda enda jaoks sõnastada," lisas Carmen. "Mul oli väga suur tõestamisvajadus, ma tahtsin väga olla nagu ema."

Carmeni sõnul on talle hinge jätnud jälje ka see, et ema ei olnud tema jaoks mingil perioodil ka piisavalt palju pildil, aga nüüd on nad emaga need teemad lahti rääkinud ja ta on emale andeks andnud. "Et ma ei hoiaks enda sees seda küsimust "Miks mulle nii tehti?""

Tagantjärele tarkusena oskab Carmen nüüd öelda, et küsimus ei ole kunagi selles, et sulle tehti, vaid sellel hetkel oli vaja valida, mis oli selle inimese jaoks parim valik.

"Juhuseid ei ole olemas, aga on juhised. Mulle tundub, et meid juhitakse. Inimene areneb kogu aeg ning minu ja ema jaoks on ülimalt oluline vabaduse tunne. Vabadus lõpetada ja vabadus alustada, see on pannud mind vahel lahti laskma inimestest, tööst, olukordadest, selleks et ma saaksin midagi muud valida, sest ma ei kannata rutiini, see tapab," tõdes Carmen. "Ma pean midagi siis tegema, ette võtma, et see elu muutuks taas elavaks."

"Kui ma kunagi küsisin endalt, mis on see, mida ma võib-olla peaksin emale andestama kõige rohkem, siis oli see, et teda ei olnud nii palju, kui ma oleksin soovinud, et teda oleks. Kui ma peaksin täna andeks paluma oma laste käest, mis on see, mille eest ma peaksin andeks paluma, siis palun andeks, et mind ei ole teie jaoks nii palju, kui mind peaks olema," sõnas Carmen. "Minu isa oli rohkem minu jaoks ja täna on minu laste jaoks nende isa rohkem. See on epigeneetiline tempel, see on peredünaamika, mis kordub iga järgneva põlvkonnaga."

Kõige tänulikum on Carmen oma emale suure usalduse eest. "Ta usaldas mind ka siis, kui teadis, et ma võin eksida. Ta usaldas mind kinnisilmi kõikides minu hullustes ja kunagi ei kahelnud minu ideedes ja seda kuni tänase päevani välja."