"Spordipisik on meie peres kõvasti sees, nüüd on meie pojapoeg ka sportlane. Ta on käsipallur. Teatri poole pole neist keegi vaadanud," ütles priimabaleriin ja pedagoog Tiiu Randviir.

Tiiu poeg Urmas Tölp jõudis enda sõnul omal ajal spordis päris kaugele, jalgratturina peaaegu profileeri tänu sellele, et alati pidi pingutama ja kõik alustatu lõpule viima.

"Minu organism tahtis kogu aeg liikuda, tahtis tantsida. Mäletan, et olin kolmeaastane ja ma kogu aeg tantsisin. Ilma muusikata alguses ja vanemad vaatasid, et las ta siis hüppab siin, kui ta tahab. See kestis ikka tunde kogu aeg. See oli mingi sisemine sund või instinkt," meenutas Tiiu.

Vend Jüri ei käinud ükski kord õde balletilaval vaatamas

Tiiul oli ka 11 aastat vanem vend Jüri Randviir. "Vahel võttis ta mind maleklubisse kaasa. Mulle seal väga meeldis, onu Keres oli seal lahke onu. Teatris ei ole Jüri mind üldse näinud. Ma ei tea, miks ta teatrisse ei tulnud, seda ma ei saanudki kuni tema surmani selgeks, mis teda takistas," oli Tiiul väga kahju, sest väike okas on jäänud hinge.

Tiiu sündis 1938. aastal ning 1943. aastal läksid tema vanemad lahku. "Me tulime Tallinnasse, isa läks Draamateatrisse tööle ja peagi pärast seda läks isa meie juurest ära. Mina sain isaga rohkem läbi kui Jüri, kes hoidis isast eemale."

Tiiu isa Aleksander Randviir oli vaid 56-aastane, kui ta suri. "Tal oli süda haige. 37-aastaselt oli tal esimene infarkt. Kolmas infarkt oli tal kodus, kui ta valmistas tekste ette raadios lugemiseks. Viskas korra voodi peale pikali, tal oli äkksurm. Emaga oli mul väga hea klapp," meenutas Tiiu.

Ajas pärast balletikooli lõpetamist nina püsti

"Ise ei saa ju aru oma tasemest, tean küll, et olin siin ja seal teistest parem. Ma olin küll nina püsti, kui ma balletikooli lõpetasin, siis võeti kohe Estoniasse, tantsisin kohe "Luikede järve", seda juhtub harva. See on kõige raskem osa üldse ballettidest. Tehniliselt väga raske, jõudu läheb sinna palju. Ju mul olid need anded, ma olen ju figuurilt oma vanaemasse, mitte emasse ega isasse," meenutas Tiiu. "Vanemal oli väike pea, pikk kael, pikad jalad, pikad käed."

Tiiu vanaema suri tuberkuloosi, sel ajal, kui seda ei ravitud. Ta andis pisikuid edasi ka. "Minul oli, emal oli raskemal kujul ja kõige raskemal kujul oli mu vennal."

Abikaasaga tutvus pidudel, mille kuningannaks oli Ada Lundver

Tiiu tutvus oma tulevase abikaasaga Leiuste juures, kus toimusid vahetpidamata peod. "Neil pidudel oli igasugust rahvast. Ada Lundver oli tavaliselt peategelane. Ada sai meie suure Vase tänava korteri, kui ta Mikk Mikiveriga abiellus. Ta tegi kõik seal ümber," meenutas Tiiu.

"Mulle hirmsasti meeldis, mis Ada selle korteriga oli teinud. Meil olin selline tavaline, Adal oli keset elutuba lava. Sinise ukse peale oli tehtud Rootsi lipp," meenutas Urmas.

Tiiu meenutas, et talle meeldis Jaak Parmas alguses rohkem, aga siis talle öeldi, et Jaak on juba võetud. Mingit vapustavat muljet kergejõustiklane ja sporditegelane Rein Tölp talle toona ei jätnud. "Pikk kena poiss oli," tõdes Tiiu.

Balletitantsija karjääri lõpetas 42-aastaselt

Aasta aega enne, kui Tiiu otsustas balletikarjääriga lõpparve teha, tundis ta, et füüsis on nõrgemaks jäänud, et ta enam ei suuda sellisel tasemel tantsida, nagu ta oli harjunud. "Ma olin 42-aastane," nentis Tiiu.

Selleks ajaks oli Tiiul juba kõrvaltegevus olemas, sest tema õpetaja Liia Leetmaa sundis teda karmi käega võtma balletikoolis klassi. "Tema ütles sellest klassist ära, ta ei tahtnud neid õpetada. Ma ei tahtnud, aga ma võtsin. Sealt algas mul see õpetaja amet. Mina läksin teatrist ära 1980. aastal ja Kaie Kõrb lõpetas sel aastal kooli," meenutas Tiiu.

Balletikoolis sõi seinakrohvi ja raseduse ajal kustutuskumme

Tiiu rääkis oma rasedusest ja tõi välja, et talle meeldis sel ajal hirmsasti kustutuskumme süüa. "Ostsin peotäie pliiatseid, millel olid kummid otsas ja sõin need ära. See maitse oli nii hea. Rein avastas selle ja sai kole vihaseks. Rääkis arstile ja arst ütles, et ei maksa ikka kummi süüa. Siis ma ostsin kummist riidepuud, mis lõhnasid samamoodi. Puhusin need täis ja nuusutasin seda lõhna," muheles Tiiu. "Ma sõin ka krohvi, kui olin balletikooli esimeses klassis. Mul oli nii igav, sirutasin käe, stange taga oli sein ja sealt siis näppisin."

Abikaasa Reinuga oli selline kokkulepe, et kui sünnib poiss, paneb Rein nime, aga kui tütar, siis Tiiu.

"Mina ei saa seda öelda, et ma oleksin saanud lapsena vähe tähelepanu, sest mu ema-isa olid kogu aeg reisil. Kui emal oli vaba, käisime kogu aeg seiklemas," meenutas Urmas, keda väikesena hoidis põhiliselt Tiiu-poolne vanaema, keda ta hüüdis Nänniks, sest lasteaias ta ei käinud. "Mäletan, et ema oli juba surmani tüdinud, kui ma tahtsin seitsmendat korda loodusmuuseumisse minna ja ema ütles mulle, et läheks sööks parem jäätist."

Urmas tahtis olla tavaline laps, mitte kuulsate vanemate järeltulija

Tiiu meenutas, et Urmas ei tahtnud kuuldagi midagi sellest, et tema ema ja isa on väga tuntud inimesed, sest tahtis olla tavaline laps. "Kui Urmas Pirita koolis käis, pidime auto jätma kuskile eemale, sest ta ei tahtnud, et teised näeksid, et teda autoga kooli tuuakse," tõdes Tiiu.

Vitsa on saanud Urmas kaks korda ning seda ema käest. Esimest korda selle eest, et läks teise poisiga metsa ega andnud ennast terve päev näole ning teine kord selle eest, et kuigi tal keelati rabarbereid süüa, ta ikkagi sõi.

"Mina vaidleksin sellele vastu, et kui lapsele vitsa anda, on ta loll valmis ja et tingimata on lapsepõlvetraumad. Kui sind iga päev ja ilmaasjata vemmeldatakse, see jätab jälje, aga need kaks korda jäid meelde ja võtan seda huumoriga," selgitas Urmas.

"Mina tahtsin olümpiavõitjaks ja maailmameistriks saada, mind see kool ei huvitanud absoluutselt," lisas Urmas.

Tiiu veetis kolm aastat Viini balletikoolis õpilasi õpetades ning Urmas oli isa ja vanaemaga kodus. "Alati pidi pingutama, sest vanaema natuke hirmutas ka, et kui on halb tunnistus, siis on paha lugu."

"Rein oli väga tore mees, kes lihtsalt toetas, kui ma läksin Viini või Saksamaale, ta sai aru, et tantsimisega on lõpp ja nüüd tuleb uut karjääri hakata ehitama," meenutas Tiiu.

Isa elas poja peal välja oma olümpiaunistusi

Isa eeskujul hakkas ka Urmas jalgratast sõitma ning tegi seda väga kõrgel tasemel. "Isa elas minu peal välja oma olümpiaunistusi. Temal juhtus nii, et Tokyo olümpiamängudel ei olnud isa vormis ja poolfinaalist edasi ei saanud. Siis pidi 1968. aastal minema Mexicosse, võitis kõik katsevõistlused, aga tema asemel läks hoopis mees, kes liidu meistrivõistlustel isegi ei osalenud. Pärast seda käis kogu karjäär alla, vanus tikkus peale. Nõukogude Liidus oli spordiiga suhteliselt väike, sporti tehti selleks, et sõjaväest ära saada," tõdes Urmas. "Aga olümpiale ma ei saanudki."

Urmas õppis hoopis autotehnikuks. "Siiamaani tegelen autodega, töötan saksa firmas, suhtlen saksa keeles."

"Oleme ausad, kui Nänn oleks lubanud mul teha sel ajal, kui ema ära oli asju, mida ma tegelikult teha tahtsin või mis mulle pähe tulid, oleks emal väga raske olnud," nentis Urmas.

Tiiu sõnul teeb ta tihti endale etteheiteid, et räägib liiga palju. "Poleks olnud vaja kõike öelda, oleksin pidanud vahel suu kinni ka hoidma. Ma püüan seda," muheles Tiiu.

Isiklikus elus oli kõige keerulisem aeg siis, kui Rein jäi haigeks ja suri. "Üks päev enne tema surma istusin tema haiglavoodi juures ja tuleb üks vanemat sorti õde, kes ütles Reinule, et te näete veel nii kena välja, mille peale Rein vastas, et aga mul on ilusamad jalad," muheles Tiiu.

"Isa oli lõpuni naljamees," tõdes Urmas. "See ongi spordimeeste värk, et igast asjast on olemas väljapääs, spordimehe vaim ei lahkunud temast kunagi. Kui on väga raske, siis teedki mõne lolli nalja ja läheb paremaks."