Martin Veinmanni tütar Ingrid elab perega Saksamaal. "Lapsed käivad seal koolis, nende isa on sakslane. Ingrid käis Inglismaal ülikoolis ja nüüd tegeleb Berliinis kinematograafiaga," tõdes näitleja Martin Veinmann.

Ingrid töötab praegu dokfilmide tööstuses, korraldab festivale ja on ka ise dokfilme lavastanud. "Eestis on ka tema laulupeofilmi "Ära mind lahti lase" näidatud. Film jälgib Euroopa Eestlaste Koori teekonda Eestisse laulupeole," lisas Martin.

Veinmanni poeg Matthias Erik sündis, kui Martin oli 50-aastane ning uues suhtes.

Eesti kuulsaim pereisa

"Kui mina kasvasin, oli see huvitav aeg, kus ekraanil käis populaarne telesari "Kodu keset linna" ja Martin mängis seal pereisa. Tema kehastatav tegelaskuju Hannes oligi justkui Eesti isa arhetüüp. Kõige isam isa," muheles poeg Matthias Erik Veinmann.

Matthias Erik õppis Inglismaal režissööriks ning töötab praegu videovaldkonnas.

"1. klassis tegin juba sõbraga Youtube'i sketše, gümnaasiumis tegime ka sõpradega lollakaid filmikesi. Ma olen üldse elus väga palju asju proovinud, sporti, teadust, muusikat ja osanud seda hästi, aga klassis on alati olnud keegi, kes on minust parem ja siis ma olen alati tundnud, et ma olen see teine. Filmiga oli esimest kord tunne, et siin olen ma kõige kihvtim," meenutas Matthias Erik.

Isa lahkus pere juurest, kui ta oli 11-aastane

Martin meenutas, et tema isa läks pere juurest ära, kui ta oli 11-aastane. "Minu lapsepõlvekodu oli see, mis jäi meile pärast Tallinna pommitamist järele, ühetoaline korter. Ema maja Kadriorus sai täistabamuse ja sealt pidi ema põgenema. See ühetoaline korter aga ei tekitanud minus mingit soovi sinna elama jääda. Elasime seal viiekesi. Õde lahkus üsna varsti, siis kadus isa sealt minema," meenutas Martin, kes hakkas otsima võimalusi, kuidas pääseda vastuvõetavamatesse maailmadesse. "Võib olla sellepärast läksin ma keskkoolis estraadistuudiosse, mis koolis avati."

Martinit pole kunagi huvitanud, miks ema ja isa lahku läksid või kuhu isa läks. "Ma jätan need asjad rahule. Ma ei taha, et sellest kujuneks välja süüdistus. Kõik teevad oma elus parima, mida nad suudavad," nentis ta.

Igaüks võib sattuda elus olukorda, kus talle palli ei söödeta

Martin on kogu elu olnud tohutu korvpallifänn ning suunanud selle alaga tegelema ka poja.

Väikese poisina mängis Martin jalgpalli koos endast vanemate poistega. "Kummalisi vihjeid saab mängides. Näiteks kui sulle millegipärast palli ei söödeta. Jooksen küll ja teen, mis ma oskan, aga ei söödeta. Nüüd, alles praeguses vanuses olen ma aru saanud, et meist igaüks võib sattuda sellesse asendisse, kus talle ei söödeta," nentis Martin. "Aga toona, väikese poisina ma ei läinud kurva näoga minema. Ma olin järgmine kord jälle õhinaga platsis."

Martin meenutas üht ja ainukest korda, kui ema temaga peaaegu pahandas. "See juhtus keskkooli ajal, olin klassikaaslastest aasta noorem ja koolivenna juures oli sünnipäev, kus hakati laulma "Kes jaanuarikuus on sündinud, see tõusku ülesse, täitku klaasid ääreni ja joogu põhjani." Mina tahtsin ilmselt tubli olla ja jõin igal korral põhjani," meenutas Martin, sest lauldi jaanuarist detsembrikuuni ning igat kalendrikuud nimetades pidi klaasi tõstma.

"Sõbrad vaatasid, et siit enam midagi head ei tule ja viisid mu koju. Koputasid uksele ja jooksid ise minema, mina jäin üksinda ukse taha seisma. Mäletan siiamaani, kui ema ütles mulle "Oi, pojakene" ja see oli kogu riid," muheles Martin. "Rohkem ma selliseid asju ei teinud."

Hamleti monoloog päästis teatrikoolist väljaviskamisest

Martin oli lavakunstikooli sisse saades 17-aastane. "Kõige vanem inimene meie kursusel oli 28-aastane."

Martini teatrikooli kõige lootusetum olukord oli seotud Voldemar Pansoga.

"Esimesel kursusel mängisime katkendit Raudsepa "Vedelvorstist". Mina pidin mängima kirikuõpetajat, aga minu arvates oli see täiesti mõttetu roll. Tegin selle omast arust kuidagi ära ja Panso ütles selle peale: "Aitab küll. Lugege nüüd "Olla või mitte olla" monoloog ja seejärel võite Toompealt alla minna." See tähendas, et olen vallandatud," meenutas Martin.

Õnneks oli tal Hamleti monoloog peas, kuigi teatrikooli õppeprogrammi järgi poleks pidanud olema, luges selle ette ja Panso ütles talle "Võid jääda!".

"Oleks Panso midagi muud küsinud, ma poleks teadnud," lisas Martin.

Tänu teatriliidu preemiale sai Pansolt superkiituse "No alustuseks tubli!"

Teisel korral pani Panso Martini paika siis, kui ta sai esimest korda teatriliidu preemia Kaarin Raidi lavastatud "Külaliste" eest, kus Martin koos Einari Koppeliga peaosa mängis. "Juhtusin kogemata Pansoga kaubamaja juures kokku ja ta ütles mulle: "Oo, Mart! No tubli alustuseks!"

Martin oli nii löödud ja mõtles omaette, et kuidas siis nüüd alustuseks, tema oli õnne tipul ja võiks praegu lõpetada kogu karjääri, aga tema ütleb, et alustuseks. "Aga see oli muidugi Panso suust superkiitus," tõi Martin välja.

Ei olnud oma esimesele lapsele kõige parem isa, sest abielu lagunes

"Tagasi vaadates muidugi ma ei olnud kõige parem isa," meenutas Martin Ingridi sündi. "Seepärast, et ma tundsin – ma olen noor, olen purjes ja mul ei olnud kodu jaoks ilmselt aega."

Oluliseks põhjuseks oli ka see, et abielu Ingridi emaga läks nässu. "Aga ma saan oma eksprouaga hästi läbi, tema uue mehega saame samuti hästi läbi," nentis Martin.

Kõik algab Martini sõnul isetusest. "Aga see tähendab ju teistega arvestamist," lisas Martin. "Suhe ei ole ühe inimese privileeg. Väga paljudel juhtudel muututakse kurdiks teise suhtes ja siis tekivadki mingid kokkulepped, mis ei võimalda enam normaalselt läbi saada ja suhelda."

"Mina pean ennast suhteliselt vanaks hingeks," tõdes 24-aastane Matthias Erik ning tõi välja, et kõige alus on head suhted.

"Kui sa õpetajale inimesena meeldid, siis võid paljude asjadega minema pääseda. Kui keegi tahab koolis krutskeid teha, siis esimene samm on endale head ja diplomaatilised suhted õpetajate või direktoriga tekitada, siis saab jamadest kiiremini pääseda," õpetas Matthias Erik.