Jaanus Rohumaa: on raske, kui pole iseendaga rahul ja maailm on ka su vastu
Muuseumijuht Jaanus Rohumaa rääkis saates "Käbi ei kuku..." noorukiajast, mil vaatas paar korda surmale sügavalt silma ning pätipoisi perioodist, mil tema kaitsekilbiks sai sarkasm ja kõrkus. Tütar Emili sõnul on nende pere olulisim oskus rääkida südamest südamesse ka siis, kui lood on olnud väga halvad.
"Mia Maria on väikese nõksukese vanem kui Emili, Mia huvid on olnud kirjanduse poole kaldu, aga tema teekond viis ta hoopis EKA-sse, kus ta lõpetas bakalaureuse kunstiteadlasena. Kuigi ma mõlema tütre puhul, kui nad hakkasid gümnaasiumi lõpetama, rääkisin, kui toredad asjad on näiteks juura ja majandus, siis ikkagi läks üks kunstiakadeemiasse ja teine teatri- ja muusikaakadeemiasse. Lootus on Williami peal, kes on 12-aastane – vaatame, kuhu ta läheb," muheles muuseumijuht, näitleja ja lavastaja Jaanus Rohumaa, lisades, et vanemad ei peaks tegelikult lastes nägema enda täitmata unistuste võimalusi.
Rohumaa tõi välja, et paratamatult mõjutab last see maailm, kus ta üles kasvab.
Otsustas 15 aastat tagasi reaalsust vahetada
Tugevam kontakt teatrimaailmaga on Jaanusel praegu just Emili kaudu, kes on Draamateatri näitlejanna, sest vahepeal ei käinud ta eriti teatris. "Emili asju ma lihtsalt pidin vaatama, aga samal ajal ajaloomuuseumi juhina olen ma ka Teatri- ja Muusikamuuseumi eest vastutav, nii et valdkonnaga on mul side olemas," täpsustas Jaanus.
"Ma olen heameelega teatri ümber ja juures, aga otsus umbes 15 aastat tagasi oli see, et ma tahtsin vahetada reaalsust, tahtsin teatrimaailmast mõneks ajaks välja astuda," selgitas Jaanus. "Ma ei ole teatri jaoks kadunud poeg, ma olen poeg, kes on lihtsalt pikal reisil."
Jaanuse sõnul on tema elus olnud kolm-neli korda, kus ta oleks võinud reaalselt surma saada. Kui William oli kümneaastane, tekkis tal ka Williami pärast mure, sest poisid satuvad sagedamini füüsilistesse õnnetustesse. "Ma püüdsin neid lugusid ka Williamile rääkida, aga tema jaoks olid need lihtsalt muinasjutud," lisas Jaanus.
Jaanus meenutas, et väikese lapsena pani ta teleka kõrval asuvasse pistikusse kaks sukavarrast. "Sain sealt korraliku litri kätte."
Sarkasm oli kaitsereaktsioon, millega ennast kehtestada
Teatriraamatud olid Jaanuse jaoks alati paik, kuhu sai peitu minna. "Ma ei olnud seltskonnas selline naljamees, kes tuleb ja hakkab kohe kildu rebima ja on kõigi lemmik. Oli üks lühike periood, kus ma olin klassipoistest kõige lühem, samal ajal ka mu vanemad lahutasid ja sel perioodil muutusin ma äärmiselt sarkastiliseks ja siis ma olin see klassi killumees, ma lihtsalt mölisesin kõikidele vahele, mu hinded läksid halvaks," meenutas Jaanus.
"See oli mu ainukene relv, kuidas ennast kehtestada, sarkasm on kaitsereaktsioon. Teised juba suudlesid, osadel olid juba vuntsid. See õpetas mind nägema elu ka nurgast," tõdes ta.
Jaanuse sõnul on keeruline situatsioon, kui sa ise pole endaga rahul ja maailm pole ka sinuga rahul.
"Kui kõige halvem aeg oli, kui ma ma täitsa pätt olin, jooksime miilitsate eest ära, oli suitsetamist, joomist, varguseid, paar klassivenda pandi isegi kinni, sattusin ma ühte imelikku kampa, mis oli Tartus tegutsev lasteteater Iti, kus lapsed ise tegid teatrit ning seal hakkasin lavastama," ütles Jaanus.
1980. aastate algus ei olnud Eesti elamiseks väga tore koht, meenutas Jaanus, tohutu joomine käis kogu aeg igal pool. "Olme oli suhteliselt trööstitu," lisas ta. "See oli paar aastat mu elus, mis oli keerukam. Mul oli koolis paar õpetajat, kes mind tõsiselt ja väga palju aitasid sel ajal ning mulle mu väärtust meelde tuletasid. Puberteedieas hakkab su enesehinnang käima hästi üles ja alla."
"Ma arvan, et kümme aastat olingi oma elust inimene, kes ei arvestanud eriti teistega. Selline pöörane kõrkus," ütles Jaanus ning lisas, et ka teatrikooli eesmärk on saada pigem unikaalsed tüübid. "Koolis õpetatakse tegema tööd ja koostööd."
Õnnetus isevalmistatud pommiga põletas näo ja käe
Jaanuse sõnul meenutab tema hea sõber ja kursavend Üllar Saaremäe siiani, et Jaanus oli koolis snoob. "Selline valgete kinnastega tüüp, kes tuleb ruumi ja ütleb, et noh, loomad, Uku Masingut olete lugenud või," muheles Jaanus. "Õnneks nad naersid selle üle ja ega ma nii tark ka ei olnud, kui ma ise arvasin. Oma koosa sain Komissarovilt ja Karusoolt ikkagi kätte."
"Julgust võib ammutada näiteks armastusest, sest armununa meil on tiivad," tõi Jaanus välja.
Jaanus meenutas lapsepõlvest seika, mil ta koos sõbraga tahtis oma sünnipäevaks valmistada eriti suure pommi ning katsetas seda oma kodus rõdul. "Lasin enda näo ja ka käe selle pommiga õhku. Pärast seda olin kuu aega pime. See oli mitmeski mõttes napikas, esialgne prognoos oli, et see poiss enam nägema küll ei hakka. Aga juhtus ime ja nad suutsid taastada mu näo, mis oli täielikult põlenud."
Pärast seda sündmust hakkas ta ka kogelema ning kogeles lavakani välja. "Pärast seda läksid mul mingid asjad aga hästi klaariks," lisas Jaanus.
Emili ja Mia Maria ema Mae Kiviloga sai Jaanus tuttavaks Aime Undi kaudu, tehes ühist lavastust.
"Me oleme Miaga elu aeg päris erinevad olnud ja sõpradeks saime alles siis, kui me ükskord käisime Horvaatias, tema oli 17 ja mina 14," meenutas Emili ja ütles, et kui tema oli alati väga ettevaatlik ning riske ei tahtnud võtta, siis õde tuiskas igal pool ringi ja võttis julgelt ka riske.
Jaanuse sõnul on ikka kurb olnud, kui lapsed lasteaia lõpetavad. "Pikki aastaid oli see mul nii tore päeva lõpp, kui kõikide muude tegemiste kõrval, näiteks mingi hiigelprojekt käib, aga kõik rattad jäävad seisma, kui tuleb komberdada lasteaeda, väike tegelane tuleb sulle vastu, paneb jope selga. See paneb päevale punkti ja justkui lunastab või päästab sind ja annab su elule küll mõttekest omajagu juurde. Lapsed on siiski parimaid asju, mis meiega siin elus juhtuda saab," tõi Jaanus välja.
Vanemate lahutus oli raske ja keeruline aeg
Lahku minnes jäid lapsed Mae juurde. "Me ei hakanud lapsi ühest kohast teise solgutama. Mae on niivõrd kuldne inimene, et see kõik oligi võimalik. Me tegime Maega ka mingeid loomingulisi asju edasi," meenutas Jaanus. "See, kes me oleme, on ju tegelikult väikeste liigutuste summa."
Emili oli vanemate lahutuse ajal kümneaastane. "See oli raske aeg, aga me hästi palju rääkisime omavahel," tõi Emili välja. "Vanemad suutsid luua sellise õhkkonna, et ma ei pidanud pooli valima. Ei pidanud mõtlema kedagi koletiseks, kuna nemad suhtlesid normaalselt edasi."
Põhikooli lõpus otsustas Emili põhimõtteliselt juba ära, et tulevikus tahaks ta teatriga tegeleda, sest seal on koos kõik, mida talle teha meeldib, muusika, sport, tantsimine.
Emili tõdes, et talle meeldib, kui isa käib tema lavastusi vaatamas. "Mul on nüüd vist tekkinud paksem nahk, ma ei võta kõike enam nii isiklikult, kui tuleb ka mõni vastakam arvamus, pigem ootan huviga, mida isa ütleb," tõi Emili välja.
"See, kuidas ema ja isa õpetasid rääkima asjadest ja tekitasid usaldust sellega, et ma võin neile kõigest rääkida, meil ei pea olema mingeid saladusi. Kui ma käitusin klassis nõmedalt või kodus ülbitsesin või solvasin, siis me saime pärast analüüsida, miks ma nii tegin, miks ma nii tundsin, ja et see pole maailma lõpp, et siit saame edasi minna," tõi Emili välja, mille eest on ta oma emale-isale väga tänulik. "Ja uudishimu, et tuntakse huvi, mis laps teeb."
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Käbi ei kuku...", saatejuht Sten Teppan