"Mina toimetan igapäevaselt meie pere talus, Sääniku talus. Ema-isa ja mu keskmine vend toimetavad ka seal. Meil on peosaal ja me korraldame üritusi," ütles tütar Madli Tuvike.

"Madli on meie peres suureks õnnistuseks. Madli sündis, kui tema keskmine vend oli 16-aastane, mina olin 55 ja mu abikaasa 45-aastane," ütles konferansjee, pulmaisa, parodeerija ja naljajuttude vestja Kaarel Tuvike.

Kaarli vanem poeg tegeleb juba aastaid palkmajade ehitamisega, noorem poeg on õppinud meditsiini, kuid töötab pere turismitalus.

2007. aastast alates on Kaarel igal suvel käinud Norras kala püüdmas. "See on midagi erakordset. Igal aastal ootan seda sõitu väga. Muul ajal mind ikka kutsutakse juubelitele ja viimasel ajal kuldpulmadesse, sest ma olen nii kaua pulmavanemana ametis olnud, et paljud paarid on jõudnud kuldpulmadeni," tõdes Kaarel.

Üle seitsme aasta on Kaarel kohalikus seltsimajas näiteringi juhendanud, ise ka paar näitemängu kirjutanud, mis temalt on tellitud.

"Ema ja isa on meil kodus nagu kass ja koer, täiesti erineva natuuriga inimesed. Neil tuleb nüüd 51. pulma-aastapäev. Tavaliselt on nii, et ema tuleb mingi mõttega välja, isa alguses laidab maha, siis nad natuke ragistavad selle kallal, ja lõpuks ikkagi kogu pere tuleb kokku ja me teeme selle asja ühiselt ära," ütles Madli.

Kaarel kohtus oma abikaasaga Tartus matkaklubis, kus ta matku korraldas. "Rutt tuli sinna üliõpilasena matkale. Tema on minu kõige suurem kriitik, ääretult ettevõtlik, tore ja tragi inimene," lisas Kaarel. "Täna enne meie äratulekut ta ütles meile Madliga järgi, et "Ärge siis seal tagalat väga tõrvake.""

"Isa on kodus tegelikult väga vaikne ja ei jutusta. Kui isa tuleb näiteks Norrast tagasi, siis alati me peame ootama, kui isa sõber tuleb külla või helistab, siis kogu pere kuulab, mis muljeid ta oma sõbrale räägib," muheles Madli.

Kaarel meenutas, et algkooli õpetaja soovitas tal minna kunstikooli, ja ta läkski, kuid aasta aja pärast leidis, et see pole ikka tema jaoks. Seejärel õppis ta elektrikuks ja oli korralik elektrik. Lõpuks pakuti talle rahvamaja juhataja kohta, kuni kuulutati välja vastuvõtt Vanemuise stuudiosse.

Konkurss Kaarel Irdi juhitud Vanemuise stuudiosse oli suur, ühele kohale kandideeris seitse inimest. Peale tema pääsesid stuudiosse veel Evald Hermaküla, Evald Aavik, Raine Loo, Irdi tütar Kaisu. "Siis hakatigi mind igale poole esinema kutsuma," lisas Kaarel, kes tegi oma esimesed esinemised koos Rein Järlikuga, kes samuti selles stuudios õppis.

"Kolm aastat olin ma Kaarel Irdi suur pailaps ja mulle ennustati suurt tulevikku karakternäitlejana, aga neljanda aasta lõpuks läksime tülli, sest Irdiga oli võimatu ilma tülita oma sõprust lõpetada, seda on paljud rääkinud."

Tüli sai saatuslikuks ja lõpuetendusel Ird teda lavale ei lasknud. "See oli mulle väga suureks elukooliks. See muutis aga kogu mu elu, ja sellest saadik olen ma kogu oma elu leiba teeninud rääkimisega."

1980. aastatel kutsus Heldur Jõgioja ellu ansambli Suveniir, kus oli palju soliste ja mis esines lisaks eestlastele ka väliskülalistele, kes Eestisse külla olid tulnud. "Mind rakendati neil kontsertidel konferansjeena. Kontserte oli tõesti väga palju. Me olime nii populaarsed, et see tekitas suurt kadedust, meid pilati ja mõnitati," ütles Kaarel.

Tallinna lauluväljakul oli kontserdil 30 000 inimest. "Töötasime nagu väike firma, Jõgioja maksis kõigile 25 rubla esinemise eest, kuhu ülejäänud raha läks, seda me ei teagi. Ansambli fänne oli palju ja nendele ei saanud ütelda, et meid praktiliselt nagu ekspluateeriti."

Kaarli sõnul oli tema Eestis esimene, kes käis naiseriietes laval nalja tegemas. "Nalja teha oli tol ajal tõesti lihtne."

Masinavärk töötas kuni vabariigi alguseni, siis jäi Kaarel Suveniiri tegemiste juurest ära ja hakkas põhikohaga pulmade ja matustega tegelema.

"Lapsena pidin alati teisi täiskasvanuid parandama, et need ei ole minu vanavanemad, vaid minu ema ja isa. Ise ma küll midagi aru ei saanud, mu vanemad olid minuga nii rahul ja rahulikud. Mul oli alati suur vabadus, ma võisin kõike teha," meenutas Madli.

Inglismaale ülikooli seiklusturismi õppima sattus Madli pooljuhuslikult. "Turism on Inglismaal kunstikraad, samas õpetati ka, kuidas juhtida väikest äri. See oli rohkem eksperimentaalkursus ja koolile ka üsna kulukas, sest ülikool maksis kinni väga palju meie praktikaid," ütles Madli. "Lõputööks pididki tegema ekspeditsiooni kuskile maailma otsa, see kõik maksti ka kinni."

15 aastat elas Madli Inglismaal. Oma abikaasaga, kes on samuti eestlane, kohtus Madli Inglismaal, kus nad ühes firmas töötasid. "London on nii suur, et seal sa tunned ennast nagu väikene sipelgas, Eestis sa ei tunne end väikese sipelgana."

Kohusetunne oli see, mis viis Madli enda sõnul tagasi koju emale-isale appi puhketalu pidama.

"Ma kardan, et ma olen ema kriitika täielikult endale saanud. Ema lihtsalt ütleb, kuidas asjad on, ta on otsekohene, mina olen ka. Mulle aga väga meeldib olla ka täiesti omaette," sõnas Madli.

"Madli on täpselt kloonitud ema," muheles Kaarel. "Meie oleme oma lastest ainult rõõmu tundnud. Mul on elus väga vedanud, sest 87-aastaseks elada on juba tükk tööd. Paljudel oma elu hetkedel olen ma tundnud, et kusagil on keegi, kes mõnel kriitilisel hetkel käe ette paneb ja mind hoiab. Ma ei ole usklik, aga tahes-tahtmata pean mõtlema, et nii vanaks elades peab keegi kummagi su õla peal istuma ja juhatama õigele teele."