Lagrits on unilaste sugukonda kuuluv Eesti põlisliik, kes on Eestis inimtegevuse tagajärjel välja surnud. Täpset põhjust selleks ei teata. Viimast lagritsat nähti looduses 1986. aastal. Samal ajal kadus loom ära ka naaberriikide loodusest. Suvel viidi esimene pisem koloonia Suur-Pakri saarele.

"Kui me sealt viimati paar nädalat tagasi ära tulime, siis 20 loomast, kes sinna lahti lastud said, olid enam kui pooled kindlasti elus. See on väikese loomaaia looma kohta üllatavalt tubli tulemus. Oleme positiivselt meelestatud, et äkki peavad nad isegi kevadeni vastu," rääkis ökoloog Marko Mägi.

"Kuna tegu on ikkagi väikese loomaga, kelle eluiga on väga lühike ja kes võib talvel kiskjate hambusse jääda, kuigi ta talvel magab. Me ei tea, kas ja kui paljud neist kevadel veel ilmavalgust näeb," tõdes Mägi.

Suur-Pakri saar sai taasasustamiseks valitud kiskjate puudumise tõttu. "Eelmisel sügisel, tegime seal kontrollreide ja uurisime väikeseid imetajaid, et saada teada, kas see on lagritsatele turvaline koht. Siis võisime öelda, et seal ei ole ühtegi lagritsat ohustavat kiskjat. Meil oli väga karm talv, mis kaanetas merejää ja kergesti pääses üle jää saarele rebane," selgitas Mägi.

"Sel suvel avastasimegi, et rebane on saarel. Nägime teda rajakaamerast, nähti teda ka niisama metsa vahel silkamas. Nüüd oleme põnevil, et mis kevadeks saab: kas võidab rebane või lagrits."

"Kuigi lagrits tegutseb öisel ajal ja ronib meelsasti puu otsas, kuhu rebane teadupärast ei saa, siis nende teed võivad siiski ristuda. Aga lagritsa õnneks on seal saarel päris palju teisi väikeseid närilisi, kes rebasele eelkõige huvi pakuvad. Lagrits oleks rebasele tõsine gurmeetoit," märkis Mägi.