40-aastane lasteaiaõpetaja Marju Üle ja 32-aastane arst-resident Hanna Maremäe on noorte leinatoetuslaagri vilistlased. Mõlemad jäid teismeeas ilma ühest vanemast ja räägivad nüüd oma lugu lavastuses "Surmale avatud elu."

"Elu ei saa seisma jääda. Elu lõppes sellele, kes lahkus meie seast, aga kõrval inimesed elavad ju edasi," tõdes Marju Üle.

Maremäe sõnul on mõned hetked, mis tekitavad rohkem ebaõiglustunnet ja mingid hetked, kus kõik on täiesti tavaline.

Maremäel on kaks vanemat ja üks noorem vend. Ta oli lõpetamas 11. klassi, kui ema ootamatult suri. "Läks haiglasse täiesti tavalist lihtsat protseduuri tegema ja selle järel tekkis mingi tüsistus. Tõenäoliselt kopsuarterisse jõudis tromb ja see oli surma põhjus. See jõudis võib olla natuke õpikunäite puhul halvasti minuni, et isa helistas mulle," meenutas Maremäe.

Maremäe käis koolis Tartus ja sõitis bussiga parajasti Elvasse kodu poole. "See oli meeletu iseenda veenmine, et tegelikult ei ole nii, et tegelikult on kõik nii nagu enne, pisaratega võitlemine, mis bussi tagapingis tundus, et keegi ei näe, et ma natuke võin, aga päriselt ei taha ka," meenutas Maremäe.

Üle oli kahe vanema õe kõrval pere pesamuna. Ta oli 14-aastane, kui isa sai südamerabanduse. "Oli 24. veebruar, isa oli köögis ja köögist tulid imelikud hääled. Ma ei mäletagi suurt midagi, tean, et nägin elus esimest korda elektrišokiaparaati, kui kiirabi tuli. Kiirabi tegutses väga kaua aega, aga kahjuks 48-aastaselt isa suri."

Üle sai aru, et midagi hästi suurt on toimunud, mida ei saa enam muuta. "Mul oli vaja tavaelu rutiini. Ma läksin järgmisel päeval kooli, kus mul oli turvaline keskkond ja ma ei pidanud muretsema ega mõtlema selle peale, mis mind kodus ees ootab," meenutas Üle.

"Kui koolis küsiti, mida nad tegid eelmisel päeval, sest oli ju suur püha, vabariigi aastapäev, siis ma tundsin ühel hetkel, et ma ei suuda seda enam hoida ja ütlesin välja, et minu isa suri eile ära," meenutas Üle dramaatilist hetke.

Üle meenutas ka, kuidas ta jooksis koolis ringi ning tardus ühel hetkel, kuna jäi mõtlema selle üle, et tal oli just lõbus. "Mõtlesin, kas mul üldse tohib kunagi enam lõbus olla."

"Kõige madalam hetk oli kolm-neli aastat hiljem," nentis Maremäe. "Füüsiline tervis hakkas mõnest otsast logisema. Olin jõuetu, ei osanud olla kuidagi. See oligi koht, kus laste ja noorte kriisiprogramm oli andnud mulle vajalikud tööriistad, et ma teadsin, kuidas sellel hetkel toime tulla."

Üle käis laste ja noorte kriisiabiprogrammi korraldatud leinatoetuslaagris 15-aastase ja Maremäe 18-aastasena.

"Leinalaaer oli midagi väga vabastavat, kus sai olla see, kes sa oled ja tunnistada oma tundeid, mis olid seni olnud kuskil suure kivi all peidus," meenutas Üle.

Sel suvel saab laste leinalaagrite algusest 30 aastat. Esimene laager oli mõeldud 55 lapsele, kelle ema-isa või õde-vend hukkusid parvlaev Estonia katastroofis. Hiljem on seal teiste seas osalenud lapsed, kelle lähedased said surma Pala bussiõnnetuses või metanoolikatastroofis Pärnumaal. Tänaseks on programmist abi saanud üle 1000 lapse ja noore. Üle ja Maremäe annavad nüüd ise tuge kaotusvalus lastele.

"Lein on protsess, mida ei saa kuidagi ära ravida," sõnas Maremäe.