"Kregori väiksem vend Roger on ka sättinud ennast samale rajale. Kui Kregor kasvas üles korvpallisaalis minu mängu juures ja isa Jaaneki juures võrkpallisaalis, siis Roger kasvas üles Kregori mängudega. Praegu Roger ongi U19 koondisega Rootsis," ütles Kregor Hermeti ema Ester Hermet.

"Lööke vastu kappe ja asju on tulnud küll, kui ma põlema lähen, siis lähen ikka täiega, lühikest perioodi olengi hästi plahvatusohtlik. Suuresti tuleneb see sellest, et ma tahan lihtsalt nii palju. Kõigega, mida ma teen, on see, et ma tahan teha seda hästi. Ma ei oska väga ükskõikselt asjadesse suhtuda, see on nagu needus mõnes mõttes, vahel tahaks olla rohkem ükskõiksem," tõdes Kregor, kes suhtub ka korvpalli äärmiselt kirglikult.

Sel kevadel aitas ema Kregoril kirglikke emotsioone paremini kontrollida. "Saime mingid asjad lahti räägitud, mis aitasid mul finaalseeria teises pooles olla lõdvestunum," nentis Kregor. "Kui sa ainult ühte asja kinni jääd, kaotad sa ennast ära. Maa peale tagasi toomine on see, millega mu lähedased pingelistel perioodidel saavad mind kõige rohkem toetada."

"Võita tahan ma alati, ka kaardimängus, golfis ja kus iganes," muheles Kregor.

Sügavamad vestlused on tal juba lapsepõlvest peale olnud just emaga. "Temalt ma saan kõige kiiremat ja vahetumat tuge, ta oskab vajutada nuppudele, mis võtavad mul gaasi maha."

Vaimses mõttes on kogenud mitut kriisi

Ester meenutas, et tema enda isa väga jutukas ei olnud. "Aga temaga me tegime palju asju koos. Käisime koos suusatamas, rannas. Ema mul ujuda ei oska, aga mina olen täielik veehull. Tahtsin isaga alati sügavale ujuma minna. Ema tegi väga hästi süüa, küpsetas hästi palju. Kodu lõhn seostubki mulle kodusöögi lõhnaga."

"Ester on meie sugulaste ja sõprade hulgas väga hinnatud torditegija," sõnas Kregor.

Vanaisaga seoses meenus Kregorile, kuidas nad kogu aeg koos tööd tegid ja igale poole sai käsi külge panna, mis oli lapse jaoks väga arendav.

Vanaema on Kregori sõnul staažikas koertekoolitaja. "Ta on täielik koertelausuja, kes suudab kõik koerad panna oma pilli järgi tantsima," lausus Kregor. "Ta on ka liidriomadustega inimene."

"Vaimses mõttes olen kogenud igasuguseid takistusi, mis on seotud nii füüsiliste vigastuste kui ka vaimsete vigastustega. Karjääri tõttu olen pidanud tegema kaks operatsiooni, mõlemad põlved korra. Diagnoosiks kõhre kulumine, kõhre fragmendi lahtitulemine kõhre pinna küljest. Vabad tükid liigeses tekitasid valu, jäid kinni, põlv läks lukku, tekkis turse," selgitas Kregor.

Poola klubi hülgas noore korvpalluri pärast vigastust

Teist korda juhtus see Poolas, kus Kregor pidigi lepingu lõpetama ja koju tagasi tulema. "See oli raske, kuna hooaja alguses olin suure entusiasmiga läinud Poola," meenutas Kregor. "Sellele kõigele järgnes mentaalne auk. Toonasest psühholoogi juures käimisest sai alguse periood, kus ma hakkasin rohkem ja sügavamalt mõtestama, kes ma olen, millised on mu käitumismustrid."

Poola klubis hakati Kregorile ütlema, et ju tal oli see vigastus juba varem, enne Poola mängima tulekut. "Igasugune klubipoolne toetus kadus ära, mind lihtsalt hüljati. Poolas nad ei olnud minuga ühes paadis ja kui tuli vigastus, tahtsid nad minust võimalikult ruttu lahti saada. See on spordimaailma valus külg. Sa ei saa hakkama, tuleb uus. Aga on ka näiteid, et kui oled mingi taseme või staatuse saavutanud, siis Poolast tagasi tulles võttis BC Kalev/Cramo mind vigase mängijana enda ridadesse," on Kregor klubile väga tänulik.

Kui Kregor sai kolmeaastaseks, kolis pere Kosele elama ja sealt pärinevad ka kõik Kregori lapsepõlvemälestused. "Mängisime õues varahommikust hilisõhtuni. Järgmine ajastu minu jaoks tundus vale, sest vanemad leidsid, et ma pean kooli minema Tallinnasse, ja seetõttu kolis pere tagasi Tallinnasse, sest trennide valik oli pealinnas ikkagi suurem."

See tekitas Kregoris trotsi, sest kõik sõbrad jäid maha Kosele. "Tagantjärgi ma olen aga väga rahul, et me Tallinnasse tagasi kolisime," tõdes Kregor. "Ma olen igas keskkonnas ja seltskonnas leidnud kiiresti oma koha, on tekkinud suhtlus ja sõbrad."

Kõik lollused tehti laagrites koos kossupundiga

Esimene võetud vein oli Kregori sõnul Rootsi laeval koos kossupundiga. "Lollusi on olnud, aga neid me tegime laagrites sellesama kossupundiga, kuskil tänavatel jõlkuda mul aega ei olnud. Lollused tegime oma ringkonnas," ütles Kregor. "See võib veidi egoistlikult kõlada, aga mulle meeldib kiitus ja aupaiste. Mulle tundub, et head tähelepanu saab rohkem sellega, kui ma õnnestun. Halb tähelepanu mulle ei meeldi, see teeb mind pigem kurvaks."

Kregor peab üheks enda tugevuseks head mälu. "Kuidas võimalikult efektiivselt saaks asjad ära teha. Teine tugevus on hea jutt või inimestega läbisaamine, et ma jään neile meelde ja tänu sellele tekivad hiljem paremad võimalused," nentis Kregor.

Üks, millega Kregor enda arvates kindlasti meelde jääb, on liigne emotsionaalsus või žestikuleerimine korvpalliplatsil. "Või vastasmängijatega vaidlemine. Sellega ei ole hea silma paista," nentis Kregor.

10. klassi järel visati Audentese spordikoolist välja

Audentese kooli 10. klassi lõpetamise järel visati Kregor koolist välja, sest tema kooli sõnul ei vastanud tema sportlikud tulemused kooli ootustele. "11. klassi läksin ma tagasi oma endisesse kooli."

Kui Kregor mängis meeste esiliigas, kutsuti ta 12. klassi Audentesesse tagasi.

"Ma olen kogu aeg mõelnud, et tahaksin elada mitut elu korraga, sest mind huvitavad nii paljud asjad ja ma ei taha midagi tegemata jätta. Lapsena oli minu esimene suur soov saada müügimeheks, kes müüb nätsu nagu mu isa. Gümnaasiumi ajal tahtsin saada juristiks, õppida õigusteadust. Peast on läbi käinud ka poliitika ja suhtekorraldus. Meelelahutuslik meediamaailm oleks minu jaoks ka väga huvitav, see töö pakuks mulle ka pinget ja uusi olukordi. Iga päev sama asja nokitsemine ei ole üldse minu teema," ütles Kregor. "Tippsport on ikkagi raju rutiini talumine, aga korvpall kui sport on nii mitmekülgne, kuna ükski olukord ei kordu trennis ega mänguväljakul."