Henrik Normann: kui mul üldse siin elus midagi on õnnestunud, siis mu pojad
Meelelahutaja Henrik Normann rääkis saates "Käbi ei kuku...", et kui tal elus üldse midagi õnnestunud on, siis tema pojad, keda ta on püüdnud suunata nii, et nad õpiksid eluks vajalikke oskusi kehalise kogemuse kaudu. Vanema poja Frederiki sõnul on tema isa elutarkusi pungil täis.
"Väiksem poeg Georg on praegu 11-aastane ja teatas mulle ühel päeval, et tahab nüüd jalgpalli hakata mängima, mille peale ma ohkasin ja ütlesin, et ma ei tee su mõtet üldse maha, aga ma ei ole ahvivaimustuses. Frederikul oli jalkat mängides põlvevigastusi päris palju ja arstid lõpuks juba ütlesid, et me enam sind ei opereeri," ütles näitleja ja meelelahutaja Henrik Normann. "Aga Georg mängib trumme ja laulab."
Henrik ise on tantsinud lapsena rahvatantsu, aga liiga hästi tantsida oskava partneri pärast loobunud. Võrkpallitrenn ka hästi ei sobinud ning ujumistrennis pidi lausa ära uppuma. "Ma olen spordiasjades liiga pehmo, et mängime ikka ilusasti ja sõbralikult," muheles Henrik, keda ei võetud noorena isegi näiteringi. Lembit Petersoni, Katrin Saukase ja Andrus Vaariku juhendatud näiteringi õnneks võeti.
"Sellised katsetused on lapsele ja noorele äärmiselt vajalikud, et aru saada, mis sulle lõpuks siis istuma hakkab," tõdes Henrik.
Henriku vanem poeg Frederik Normann on iseõppinud videomonteerija. Poolvenna Georgiga suhtleb ta päris tihedalt ja praegu on nende ühiseks huviks arvutid ning arvutimängud.
Sõnad ei maksa midagi
Henriku isa oli pedagoog ja tegi pikki aastaid õpilasmalevat. "Aga iseseisvust on meil olnud vennaga päris palju. Isa õpetas ehitama ja puuriita laduma, katust lappima, iga suvi olime maal Puhjas, tegime heina ja võtsime kartulit, minu esimene töö oli karjapoiss, kell neli öösel üles ja lauda juurde," meenutas Henrik. "See kõik olnud pigem vajalik."
Henriku ema töötas poes, aga oli laste jaoks kogu aeg olemas.
"Mu isa on elutarkusi täis. Mäletan, et mul oli periood, kus ma läksin kirikusse ja ütlesin isale, et tead, ma olen nüüd usklik. Isa vastas rahulikult, et ära muretse, küll see ka üle läheb. Tol hetkel tekkis mul vimm, aga tegelikult oli tal õigus," muheles Frederik.
"Noori tuleb nii suunata, et nad saavad läbi oma keha ise aru, kuidas asjad on. Sõnad ei maksa suurt midagi. Rõõmu ja kurbuse, töö ja vaeva, õnnetunde ja õnnejoovastuse elad sa ju läbi oma keha," ütles Henrik, kelle noorus oli krutskeid täis ning seetõttu sai mõnikord ka rihma.
Põhikooliõpetajate arvates oli ta ikka täitsa loll
Henriku sõnul ei olnud ta põhikoolis väga hea õpilane, sest paljudes ainetes nagu keemia, matemaatika ja vene keel oli tal ikka väga raske.
"Mina ainsana ei olnud klassis pioneer ja klassijuhatajal tuli sellest meeletu probleem, sest kui sada protsenti klassi õpilastest on pioneerid, siis tema saab lisatasu. Siis ta käis ja moosis mind, ta oli vene keele õpetaja ka veel, aga mulle oli kodus öeldud, et ütle kohe klassijuhatajale, et sul on hinded kehvad ja kolmedega ei sobi pioneer olla," muheles Henrik.
Põhikooli lõpu poole läks pea juba lahti ja keskkoolis polnud Henriku sõnul asi enam nii hull. "Seni ma olin olnud koolis õpetajate jaoks ikka loll mis loll, et eks me lohistame koolist ta kuidagi siis läbi," kirjeldas Henrik oma noorpõlve taaka.
Kui mingit pahandust tehti, siis oli vanaisa käsul kella alla minek. "Vanaisa ütles, et kell on praegu üks ning pool kaks võid ära tulla, aga juba ainuüksi minut oli kohutavalt pikk aeg, sest teised samal ajal mängisid akna all ja läbi akna narrisid mind," meenutas Henrik.
Frederiki sündides oli Henrik 25-aastane
Tol aastal kui Henrik keskkooli lõpetas, lavakunstikoolis vastuvõttu polnud ning et pääseda ära nõukogude armeest, tuli kuskile kõrgkooli sisse saada. Kõige ligilähedasem eriala tema algsele unistusele õppida filmindust, oli näitejuhtimine.
Henrik oli 25-aastane, kui Frederik sündis. "Tegime Reklaamitelevisioonis noortesarja ja seal tutvusin Frederiki emaga."
Tööotsad olid Henrikul üpris juhuslikud, seni kui nad Madis Millinguga raadiosse tööle läksid.
"Kui mul üldse siin elus midagi on õnnestunud, siis mu pojad," ütles Henrik.
Vanemate lahutus oli lapse jaoks tragöödia
"Mu isa on hästi rahulik ja analüütiline, ta enne mõtleb, vahepeal isegi päris pikalt, kui ütleb. Temalt sai elutarkusi, aga pahandamist ja karjumist ta jälestas. Ma olin paha poiss lapsena, ma tõesti tegin igasuguseid sigadusi. Aga ühest vitsasaamisest, mis isa mulle andis, sellest piisas. Siis jõudis kohale küll, et see, mis ma teen, ei ole okei," meenutas Frederik.
Vanemate lahutus oli iseseisvumise hüppelauaks ikka päris suur, lisas Frederik. "Sain aru, et elu ei ole ainult pidu ja pillerkaar. Kuigi lahutus oli tragöödia, siis aitas see mul aru saada, mis on oluline ja mis ei ole," meenutas Frederik, kes tol ajal oli suures segaduses, mis juhtus. "Võõrad ei olnud ka mõtted, et kas mina olen süüdi, õnneks ma julgesin seda küsida ja nii ema kui isa kinnitasid, et mina ei ole süüdi."
Kasvamine on lapse töö ja ema-isa tööandjatena peavad looma kõik tingimused
Frederiki sõnul on tema puhul olnud ka ootust, et tee nüüd nalja, sa oled ju Normanni poeg. "Aga ma vaatan kõrvalt seda rõõmuga, kui papal, nagu mina teda kutsun, läheb hästi. Kui tal on tööd ja kui ta teeb seda, mida armastab, ja selle kõige kõrvalt on ta suurepärane isa olnud, kes on alati olnud olemas ja toeks, kui on vaja," rõõmustas Frederik, kellel on tugev seljatagune ema ja isa näol alati olemas.
Üheks Henriku lapsekasvatamise filosoofiaks on ka tõdemus, et lapsele ei tohi ülevalt alla vaadata, vaid tuleb kükitada tema kõrgusele, vaadata talle silma ja kui sa teed selle õigel ajahetkel ära ja saad aru, et laps mõtleb ka sinuga kaasa, siis neid asju ei pea üldse palju tegema, vaid need jäävad lastele meelde.
"Kasvamine on ju lapse töö ja sina tööandjana pead looma talle kõik tingimused, et ta saaks seda tööd hästi teha ja ta tunneks sellest töötegemisest rõõmu," nentis Henrik. "Rõõm elust ei tohi ära kaduda."
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Käbi ei kuku...", saatejuht Sten Teppan