"Linda on 2000. aasta laps, ta on olnud noorteklassi iluuisutaja, aga tegi oma valiku ja jäi tippviiuldaja elukutse juurde. Praegu õpib Haagi Kuninglikus Konservatooriumis, lõpetas bakalaureuse tasemel klassikalise viiuli ja läks džässviiuli peale, et asi oleks huvitavam. Ats on praegu kaitseväes, tema on Lindast veel neli aastat noorem," tutvustas Tõnis Lukas oma lapsi. "Triinu ja Atsi vahe on 15 aastat."

Enne kui Tõnise vanim tütar Triinu kolmanda lapsega koju jäi, juhtis ta rohetehnoloogiate ärikiirendit. "Me investeerime maailma päästvatesse väikestesse iduettevõtetesse, kes loodetavasti meie nõu ja jõuga kasvavad suureks ja lõpuks jõuavadki aidata loodust," ütles Tõnise lastest vanim, Triinu Lukas, kes enda sõnul pigem hoidis oma õde-venda, kui et mängis nendega.

Tõnise sõnul on kõik tema lapsed teinud neile etteheiteid, et nad on liiga karmid vanemad. "Koju ootamise mõttes, kokkuleppimise mõttes, igale sünnipäevale, kuhu jäädakse ööseks, ei peaks minema," loetles Tõnis. "Aga samas on kõikidel lastel ikkagi omad vabadused olnud. Me ei ole õpiku järgi ranged kasvatajad ühelgi juhul olnud. "

Ühel õppeaastal sai 101 märkust

Tõnis oli oma vanematel ainus laps. "Kui lapsega on lasteaias või koolis probleeme, siis ema üleelamised või ka isa, kes ei saanud minu kasvatusprotsessist väljaspool kodu osa võtta, sest ta oli invaliidistunud, 1950. aastate lõpus lastehalvatuse tagajärjel, siis väga tihti leidis ema mind lasteaiapäeva lõpuks seismas näoga ühe konkreetse nurga poole. Põhjuseks siis ikkagi minu üliaktiivsus ja organiseerimislust."

Ühel õppeaastal oli Tõnisel päevikus 101 märkust. "Sealhulgas olid ka sellised märkused, et midagi ununes koju. Mäletan ka üht korda, kus vahetasin päevikulehed ära, et vanemad liiga palju ei muretseks, aga ka ei pahandaks minuga."

"Isa tegelikult toitis peret, kuigi ta oli elu aeg lihtne mees, pealegi veel invaliid, kellelt päris palju elus ära võeti, aga kellel omal kombel oli elus tegelikult ka väga palju õnne. Isa oli aktiivne, majandusliku mõtlemisega mees. Ema täiendas teda jälle omalt poolt, nii et minu meelest oli meil ilus perekond," ütles Tõnis.

Tõnise isa oli kogu elu ikkagi väga positiivse meelelaadiga inimene, kuigi pääses 17-aastase noormehena mahalaskmisest imekombel kraavipõhjast minema roomates. Tõnise vanavanemate saatus oli traagiline, nende elud jäid kommunistide südametunnistusele.

"Eks mu vanematel on olnud minu pärast ikkagi muresid päris palju, aga samas minust mingil hetkel on saanud inimene. Ma ei teinud koolis ega väljaspool kooli midagi halba, ma ei liikunud halbades seltskondades, lihtsalt see poisikeselik hoog ja sattumine sündmuste keerisesse oli pigem see, mis neid lainetusi tekitasid," selgitas Tõnis.

Klassijuhataja teatas emale, et poeg võiks sadulsepaks õppida

Tõnise ajaloohuvi tekkis onu Evaldiga seoses, kes oli Hiiumaal ajalooõpetaja. "Mäletan, et ema oli väga suures mures, kui põhikooli lõpus klassijuhataja teatas, et Tõnisel pole mitte mingit mõtet minna keskkooli edasi, me vaatasime talle sadulsepa eriala juba välja, see oli emale täielik pauk," meenutas Tõnis.

Pärast keskkooli tegi Tõnis sisseastumiskatsed ajaloo erialale, aga ei saanud sisse, ülikooli sai ta järgmisel aastal.

Oma abikaasaga kohtus Tõnis tänu muinsuskaitse seltsi tegevusele, kui ta moodustas üle-eestilisi noorte malevaid, mille liige oli ka tema tulevase abikaasa õde, kelle kaudu noored kohtusid.

Ühel õhtusel kogunemisel märkas Tõnis heledapäist, väga aktiivset ja säravat noort neidu, kelle nimi oli Liina, läks temaga rääkima ja sellest ajast nad suhtlema jäidki.

"Isa on fenomenaalne lapsehoidja. Ema ka. Isa korraldab lastele mänge, võistlusi, kogu aeg on neil tegevust, kui lapsed on nende juures," on Triinu vanematele väga tänulik. 

Sõbrannade juurde ööseks jääda ei lubatud

Triinu sõnul oli see neil küll peres üheks konfliktiallikaks, et kui ta tahtis sõbrannade juurde ööseks jääda, sest kõik ju jäid, siis teda ei lubatud.

Päris paljudes asjades on vanemad sarnased, leiab Triinu. "Näiteks see, et rõhk on vaimsusel. Söögi alla ja peale käis see jutt, et lugege raamatuid. No meil ongi ju kodus raamatuvirnad nii suured, et füüsiliselt ei saa neist üle ega ümber. See on hästi oluline," ütles Triinu.

Samuti on mõlemal vanemal meeletu energia, mis kunagi otsa ei saa. "Perereisidel on vaja kõik kirikud ja katedraalid läbi käia. Lapse jaoks on see paras katsumus. Kõik aeg on kodus ka kogu aeg sisustatud," tõi Triinu välja.

Triinu on kokku lugenud, et ühel hetkel oli tal seitse huviringi, kus ta käis. "Tegelesin kõige muuga ja õppimine tuli nagu iseenesest. Vanemad olid noored ja nad lasid iseseisvalt mul kõik need vitsad saada, aga ma ei saanudki tegelikult vitsa, sain kõigega hakkama," meenutas Triinu.

"Oli palju, mis teismelisena mu ümbruses toimus, olen näinud nii mõndagi, mis mu sõpradega on juhtunud, väga halb jäi minust kõrvale, aga ma nägin kakluseid ja ka traagilisi asju, purjuspäi autoga sõitmist ja muud," meenutas Triinu, kelle sõnul oli temal hea ja kurja kompass kodunt kaasa saadud.

Tõnise sõnul ühendab kõiki tema lapsi kohusetunde olemasolu. "Suurtes asjades ma oma lapsi väga usaldan," lisas Tõnis.

"Kõige olulisem ühisosa meie peres on ikkagi need raamatud või õigemini see, et minu lapsed kasvavad peaaegu täielikult ekraanidevabalt," ütles Triinu.