"Üks itaallane soovitas mulle kunagi, et mees, söö juustu, siis järgmine sünnib poiss," muheles nelja tütre isa Urmas Vaino. "Mida aeg edasi, seda rohkem ma mõtlen, et neli tütart on nagu kingitus mulle, sest mulle tundub, et isad on tütardele natuke teistmoodi eeskujud. Mulle tundub, et tüdrukutega on ikka kuidagi lihtsam. Ma ei ole kindel, kas ma isana oleksin olnud hea eeskuju või kasvataja poistele. Elusaatus on olnud mulle helde ja andnud mulle neli tütart."

Urmase vanim tütar Eleene läks pärast gümnaasiumi õppima toitlustuskorraldust. "Mingi hetk sain aru, et edukam olla, tuleb veel rohkem ennast harida ja siis õppisin magistris personalijuhtimist ning selles valdkonnas ma täna ka töötan," ütles Eleene.

Eleenel on kaks aastat noorem õde Eliis, kes tegeleb muuseumihariduse valdkonnas, Meeli Mai on üheksa aastat noorem ning alles otsib oma rada ning 16 aastat noorem Tuuli Ann lõpetab põhikooli.

Esiklapse sündides oli 18-aastane

Urmas ja tema abikaasa Külli olid Eleenet ootama jäädes 18-aastased keskkooliõpilased ning neljanda lapse sündimisel 35-aastased.

Urmase isa oli mandrilt ja ema Saaremaalt. "Oluline osa minu temperamendist on kindlasti isalt, kes käis näiteringis ja tegi rahvatantsu. Minu ema oli kogu oma elu kassapidaja poes, mille juhataja oli tema õde. Emal olid oma kindlad ostjad, kes poes käisid, üks oli Voldemar Kuslap ja teine oli isa. Mõlematel väga erinevad temperamendid. Ema oli väga suur korraarmastaja. Ema ja isa sidus kindlasti armastus laulu vastu," meenutas Urmas.

Isa oli väga hinnatud bussijuht ning seepärast puudus ka igasugune vajadus pere isikliku auto järgi, sest bussiga sai ka kõik perekäigud käidud. "Käisime emakodus Saaremaal, sõitsime mööda Eestit ringi. See oli ema jaoks tohutu rõõm ja õnn. Ma arvan, et isa emale osaliselt selle pärast ka väga meeldis, et me saime oma bussi kasutada."

Poolvenna varajane surm oli pikka aega perekonnas saladuseks

Urmase vanemad olid Urmase sündides üle 35-aastased. Tal on ka õde Anu. "Isal oli esimene abielu ka ja mul on olnud ilma varajase teadmiseta ka vend Andrus, kellega ma ei ole kunagi teadlikult kohtunud ja kelle elu jäi lühikeseks. Juhtus kurbi asju, see ei olnud ainult terviseküsimus, läks koledasti, sellest pikemalt rääkimata," meenutas Urmas.

See juhtum kirjeldab tema sõnul hästi seda, mis probleem on, kui vanemad ei räägi päriselt oma lastele neid asju, mis on juhtunud. "Ma olen sellest aru saanud alles palju aastaid hiljem, nii et mul polnud enam võimalust sellest isaga rääkida," tõdes Urmas. "Kuigi käisime isaga ka venna haual, siis lapsena sa ei oska ju küsida. Ma ei osanud sellest loost aru saada väga pikka aega."

Urmas meenutas, kuidas ta nooremana Võrru sõprade juurde läks ning perekonna vaateväljast paariks päevaks ära kadus.

"See oli teine või kolmas päev, kui mulle tuli äkki pähe vanematele teada anda, et ma olen elus ja see kõik lõppes mõni kuu hiljem isal esimest korda väikese infarktitaolise asjaga. Miks see juhtus, saan ma aru alles täiskasvanud mehena, et kas tõesti, teine poeg ka, oli tõenäoliselt isa küsimus, aga millest ta hiljem mitte kunagi ei rääkinud," meenutas Urmas. "Ja ma mõtlen, et kui see 15-aastane poiss oleks toona teadnud, mis Andrusega juhtus, kas tal oleks olnud oidu sellist asja isale mitte teha. Ma ei tea seda, ja ei saa ka kunagi teada."

Lapsepõlvekodus mängis oma osa ka alkohol

Millega Urmasel on aga olnud isiklikus plaanis raske, on süütunde tundmise puudumine. "See käib minu loomulikku kombinatsiooni keeruliselt. Ma suudan asjad vaiba alla lükata, enda jaoks ära peita, ma olen selles päris osav."

Isa käest sai ta tõdemuse, asjade hindamise skaala. "Sa võid kõike teha elus, sellele piirile vastavalt, mida sa julged tunnistada," nentis Urmas.

Urmase lapsepõlvekodust ei puudunud ka alkohol. "Reedeõhtud võisid sageli olla need, kus lasteaiast tulime ise koju, isa ikkagi ei jõudnud järgi või tuli siis sellisel ajal, kui ei olnud enam kellelegi järgi minna."

Esiklapse kodust väljakolimine viis isa murdumispunktini

"Ema on meil suur koduhoidja ja isa natuke nagu pöörasem. Tuleb mingite pööraste ideedega välja, et sõidame sügisel kõik koos Itaaliasse, rendime auto ja siis on ema, et oot-oot, hakkame nüüd loogiliselt mõtlema, et kuidas me lähme," muheles Eleene. "Või näiteks laupäevahommikul ütleb isa, et püksid jalga ja matkale."

Eleene kirjeldas oma isa kui julget unistajat. "Temperamentsus, ülevoolavus ka, aga see tuleb ainult kasuks," lisas Eleene, et vahel isa mossitab kuskil omaette, kui miski pole läinud nii kui tema tahtis.

Esiklapse puhul tõi Urmas välja murdemomendi. Kõige raskem oli tema meelest aeg, kui gümnaasiumi lõpetamiseks kolis Eleene omaette elama. "Laps, kes on olnud nii suure osa minu teadlikust elust kogu aeg kodus saab järsku iseseisvalt hakkama, siis kuskil minu alateadvuses tundus see häbematu," muheles Urmas.

"Ja siis tahab ta saada režissööriks. Et mis sul viga on, kuidas see on võimalik! Ma arvan, et see kirjeldab mind. Nüüd ma olen lasknud selle pendli teise serva, ma arvan, et Meeli Mail oleks olnud mind rohkem vaja. Äratundmine, et lapse tiivad ju kannavad ja et elu jookseb juba ammu oma lugu, ilma et see vajaks isa vahetut kontakti, see on väga-väga raske. Ilmselt ongi lapsevanema kõige suurem töö üldse olla selleks hetkeks valmis ja osata sel hetkel käituda," tõi Urmas välja.

Urmase sõnul on kõik tema tütred olnud unelmate lapsed. "Suuri keerulisi konflikte ei ole meil olnud," tõdes Urmas.

"Isa on vanemaks saanud ja rahulikumaks muutunud, mis puudutab oma soovide pealesurumist või nii öelda leebet suunamist," muheles Eleene.