Ettevõtja Guido Pärnitsa noorem tütar Anete lõpetas põhikooli ning pääses õppima soovitud gümnaasiumisse. "Kui ma seda uudist kuulsin, tuli mul päriselt pisar silma, ma olin ikka sisemiselt närvis ja vahel ka öösel mõtlesin selle peale," tõi Guido välja.

Guido vanemal pojal Stenil on õega vanusevahet 17 aastat.

"Õde on palju avatum ja aktiivsem sõpruse loomisel ja tegevuste valimisel. Mina olen pigem kinnisem, mul on üksikud huvid, tema jaoks on maailm palju avatum," tõi Sten Pärnits välja enda erinevuse õega.

"Sten oli noorena väga asotsiaalne, ei suhelnud eriti kellegagi," lisas Guido. "Anete on täiesti vastupidine, tema jaoks on kõige tähtsamad sõbrad."

"Sten oli korralik poiss, alati kodus, sõpru ei olnud, pahale teele ei läinud. Tütarlapse puberteet, kui see on tõeline, on vanematele üpris keeruline," sõnas Guido.

Guido isa Ülo Pärnits oli poja sõnul väga tööle pühendunud mees surmani välja. "See, kes lastega tegeleb, oli ikkagi ema. Nüpeldada saime me ikka kõvasti ja just ema käest. Ema töötas Eesti Televisioonis. Hariduselt oli ta keemik, kes töötas filmide ilmutamise laboris osakonna juhi või asejuhina, täpselt ei mäleta," sõnas Guido.

"Ema oli mul üsna lahtise käega. Sahtlis oli kummivoolik, millega me taguotsale saime. Kapi otsas oli vits. Süütenöör oli üsna lühike. Ema ei olnud mitte närviline, aga palju tuli sellest, et tol ajal polnud midagi saada ja need kottis dressipüksid olid ju mingil määral varandus ja kui sa siis sõidad rattaga, paned külje maha ja pükstes põlve peal on auk, siis öeldaksegi, et lõhkusid püksid ära, too pepu siia. Need olid kõik olmelised asjad ega me õega ei olnud halvad lapsed. See oligi tol ajal vanematel üks kasvatusmeetod," selgitas Guido.

Guido sõnul oli tema vanaema äärmiselt leebe ja lahke inimene, aga ka tema käest sai ta vahest harjaklopitsaga. "Laps vahel viskas lihtsalt üle oma tegudega."

"Mina tean, et Guido oli väiksena puhas pätt," muheles Sten.

"Selliseid asju oli küll, mida ma tänasel päeval kindlasti ei tahaks, et minu lapsed või nende sõbrad teeksid. Ma alati õigustan, et see oli teine aeg. Joodi rohkem, laaberdati rohkem. Keskkooli lõpp ja ülikool olid küll väga rajud ajad. Alkohol, kaklused, peod ja kõik, mis sinna juurde kuulub," ütles Guido. "Miilitsate eest olen autoga ära sõitnud ja siis võeti load kolmeks aastaks ära. See oli nõukogude ajal, ma olin siis Karjalas sõjaväes ülemuse autojuht."

Steni mälestustes on vanaisa Ülo pigem naljamees. "Olime lapsepõlves tädipoeg Kristoga alati koos. Meie jaoks oli Ülo naljamees, lugude vestja, ideede väljapakkuja. Vanaema Anne toimetas aias, vaatas pahaselt, kui me jooksime. Poistele lõbusad tegevused nagu näiteks lähme laseme püssiga kõrvitsa puruks tulid ikka vanaisa Ülo poolt," meenutas Sten.

Sten meenutas, et tema on oma elus alkoholi joonud kokku viiel korral ja siis on ta ka purjus olnud.

Guido kohtus oma abikaasa Kadiga üliõpilasmalevas. "Olime mõlemad ühes piirkonnas Saaremaal ja oli spordipäev, kus ma nägin, kuidas Kadi jooksis ja ju siis mulle see sümpatiseeris. Aga mis Kadis selle kliki tekitas, et selle poisiga võib käima hakata, oli see, et malevlased pandi veoautokasti ja sõidutati kuskile midagi tegema. Metsas oli peatus, kus ma korjasin metsmaasikaid, ajasin need kõrre otsa ja viisin Kadile kingituseks ja siis ta ütles, et on ikka hea poiss," muheles Guido. "Oleme juba 40 aastat koos olnud."

Sten meenutas, et pikka aega oligi isa Guido tema parim sõber. "Piinlik tunnistada, aga olin asotsiaalsem ja vaiksem inimene. Lapsepõlvest tulevad meelde ainult pättused, mis kõik sai tehtud koos tädipojaga."

Steni sõnul on ta välja mõelnud kaks asja, millest võis olla tingitud tema asotsiaalsus. "Geneetiliselt võib öelda, et vanaema Anne oli ka vaiksem ja introvertsem inimene. Pere keskel tunnen ennast hästi. Teine põhjus oli see, et ma tahtsin väga koolis õnnestuda ja saada hindeks ainult viisi. See nõudis ikkagi õppimist ja pidudelt kõrvalejäämist. Ma ei tea, miks ma endale selle nii südameasjaks võtsin, et saada ainult häid hindeid. Ja ma loomult ei vajanudki sõprust ja intensiivset teistega läbikäimist."

"Vanaisa Ülo alati ütles, et kuldmedaliga lõpetanud priimused on tublid ja head inimesed," tõi Sten välja.

Guido sõnul tuleb Steni puhul selgelt välja vanaisa Ülo suur mõju, mida Anetel ei ole, sest tema sai vanaisaga vähe koos olla.

"Geomeetrias sain ma kolm korda ühe töö eest kahe, aga kuna mu tunnistusel sõltus hinne sellest, siis ma väga palusin ja mangusin, õhtud läbi ainult harjutasin geomeetriat ja lõpuks saingi viimase tööga viie. Selline pingelangus oli, et appikene, mis ma oleks küll teinud, kui oleksin selle ühe tööga kõik oma soovid ja tehtud töö ära rikkunud," meenutas Sten.

Gümnaasiumi lõpetades ei olnud Stenil kindalt soovi, kuhu minna edasi õppima. "Suvel grillilauas arutasime seda ja siis vanaisa Ülo pakkus, et mine arstiks õppima, majandus ja õigus tulevad töö ja eluga niisama ka juurde. Sinna ei olnud nii kerge sisse saada, ja ma tahtsin oma võimsad tulemused käiku panna, et mul on kuldmedal ja kõik eksamid läksid väga hästi ja sinna lähevad ju kõige helgemad pead. Kuus aastat õpinguid sai läbi tehtud," meenutas Sten.

Steni sõnul on vastutus inimese elu ja tervise eest arsti elukutses ikkagi pööraselt suur. "Majandus on palju lihtsam kui arsti töö. Kui EMO-s pidi inimest vastu võtma ja sa paaniliselt mõtled, et kas sa tellisid kõik analüüsid, et välistada eluohtlikku aspekti. Kuigi tegemist oli tavalise ärevushooga, siis ikka mõtled, et inimesel võib ju olla seal all ka rütmihäired või midagi palju tõsisemat, tõenäoliselt oleks selle pingega ka ära harjunud, kui oleks arstiks hakanud, aga see tunne, et kui ma nüüd teen midagi valesti, siis ta võib ju ära surra, see tekitas kõheda tunde," selgitas Sten, miks ta loobus arsti elukutsest.

Kui Sten oli just arstiks saanud, tahtis Pärnitsate ettevõtlik perekond Ülemiste Citys käivitada tervisekeskuse arendust. Sten sattus läbirääkimiste laua taha ja nii ta pere äridünastias tegutsema asus. "Tervisekeskuse arendus on ikkagi eelkõige ju kinnisvara arendus," ütles arsti töö ettevõtja elu vastu vahetanud Sten, kes on nüüd AS Mainor Ülemiste nõukogu juhatuse esimees.

Raha väärtust hakkas Guido tundma ülikooli ajal. "Peod, kuskil kõrtsis oli vaja maksta millegi eest. Siis hakkasid peale ka töömalevad, et teenida näiteks maki jaoks raha. Esimese raha teenisin pudelite korjamisega. Seal, kus ma elasin, oli kaks poistekampa. Ühe juht olin mina ja teise juht oli Armin Karu. Me võistlesime, kes suudab pärast Pirita-Kose ringraja motovõistlust ringraja äärest rohkem pudeleid korjata. Kord läksime puntidena tülli, sest pudeleid oli ikka kartulikotitäied ja neid polnud kohe kuskile panna. Jätsime nad ööseks põõsa alla ja hommikul olid need kadunud. Armin Karu oli tulnud oma kambaga ja need ära varastanud, kes teine need ikka võttis kui tema," muheles Guido.

Guido sõpruskond korjas pudeleid selleks, et korraldada mitmepäevast spartakiaadi ja pudelite eest osteti auhindu ehk küpsiseid ja limonaadi.

Aastakümneid tagasi käis Guido abikaasa Kadiga ja oma vanematega Šveitsis autoga sõitmas ja telkimas. "Baselis oli meil kõht tühi ja meil oli Kadiga kahepeale täpselt nii palju raha, et saime ühe tavalise burgeri osta. Istusime siis jõe ääres ja tegime selle pooleks," meenutas Guido.

Guido sõnul ei olnud Steni kasvamise ajal vajadust lapsele taskuraha anda, aga nüüd on asjad pisut teisti. "Anete ka taskuraha ei saa, aga tal on mobiilis minu kaart, millega ta teeb kulutusi, aga mõistlikkuse piirides. Me oleme alati oma suguvõsas olnud suhtumisel, et kui on vaja, siis me leiame selle raha, aga mingit rutiinset andmist ei ole, et annan sulle iga nädal kümme eurot ja tee sellega, mis tahad."

Sten on kahe poja isa. "Üks poeg on kuueaastane ja teine nelja-aastane. Vanem poeg läheb sügisel kooli."

Kõige plahvatusohtlikum on Sten siis, kui ta näeb, et vanem poeg kiusab nooremat. "Kui suur vend teeb väikesele vennale liiga ja ei kuule noomimist, siis on ikka väga halvasti. Suur vend peab olema eeskujuks ja hoidma oma väikest venda. Väga kurjaks mind ajab, kui suurem poiss väiksemale halba teeb."