"Minu viimaste aastate tegevusvaldkonnaks on pereteraapia. Olen lõpetanud Tartu Ülikooli eripedagoogika erialal, mul on logopeedi paberid, aga minuga läks hoopis nii, et sattusin äriradadele ja tegeleme Eesti mee väärindamisega," rääkis Aneti ema Margit Kulbin Vikerraadio saates "Käbi ei kuku...".

Täna tegutseb Margit pereterapeudina, aga tee sinna kulges läbi valusate isiklike kogemuste. "Neli-viis aastat tagasi läksin lahku Aneti isast ja seoses sellega leidsin, et meil oleks vaja pereteraapiasse minna."

Margit guugeldaski, kuhu minna, aga leidis hoopis info, et järgmisel päeval hakkab Pärnus pereteraapia sissejuhatav kursus. Ei läinudki kaua aega, kui Margitil valmis otsus pereteraapiat hoopis ise õppima minna.

"See on väga huvitav teekond olnud," lisas Margit, kelle arvates võiks sel teemal tunde rääkida.

Kõige olulisem elus on teadmine, et ükskõik, mis ka ei juhtuks, pere toetab sind alati

"Mu isa on ka ettevõtja," ütles Anett. "Meil on perekonnas enam-vähem kõik ettevõtjad. Ma olen peale Elleri kooli õppinud EBS-is loomeettevõtlust."

Margit iseloomustab oma tütart sõnaga "uje". "Anett on olnud pigem introvert. Oma vennast väga erinev. Mida ma olen aga lapsepõlvest saadik imetlenud, et ta on lisaks ka väga vapper. See on Anetile läbi elu väga iseloomulik olnud, et ta võib küll välja paista, et ei tea, kas ta üldse saab hakkama, aga sisemuses on väga vapper naine."

Margiti sõnul on lapse jaoks kõige olulisem teada, et tema pere teda igal juhul toetab. "Ma olen olemas, kui sul on mind vaja ja ma olen sinu poolt, ükskõik, mis juhtub," võttis Margit kokku. "See mõtteviis seostub minu enda teismelise-eaga, kus ma sain koolis hakkama mingi totaalse lollusega. Kuna oli oht, et mu vanemad kutsutakse seepärast kooli, pidin selle emale ära rääkima. Isale ma rääkida ei julgenud, sest mul oli nii piinlik."

Kuna Margit tahtis tol õhtul diskole minna, ütles ema talle, et kuna tema ei taha üksinda vastutust võtta, võib ta diskole minna siis, kui ta on isale ka selle loo ära rääkinud.

"See ülioluline hetk on mul elu lõpuni meeles, kui rahulikult ja emotsioonidevabalt isa mind kuulas ja ütles siis, et me peame nüüd mõtlema, kuidas sellest välja tulla," meenutas Margit. "Sain aru, et ükskõik millega ma olin hakkama saanud, minu isa oli minu poolt. Me arutasime ühiselt, mida edasi teha, aga ma esindasin ennast ikkagi ise, ise vastutasin oma tegude eest, keegi ei tulnud minu eest võitlema."

Paljud naised on ülefunktsioneerijad ja isad distantsil

"Hea söök on meie pere armastuse keel," meenutas Margit, kes rääkis oma memmest ja taadist, kelle juures suvitades said lapsed hommikusöögiks tellida just seda, mille järgi parasjagu isu oli. Kui lapsed tahtsid erinevaid toite, tehtigi õele mannaputru ja vennale pannkooki.

"Naised kipuvad ikkagi need ülefunktsioneerijad olema ja võtavadki endale natuke rohkem kohustusi, et keegi peab need asjad ju ära tegema. Mina ise olen olnud ülefunktsioneerija, ka minu ema on olnud," tõi Margit välja. "Ja mehed on distantsil. Paljud mehed ka naudivad seda distantsil olemist: hea rahulik, saab oma asjadega tegelda, keegi ei tülita."

Margiti arvates tähtsustatakse liialt vähe isasid. "Kuna pereteraapia vaatab perekonda süsteemselt, siis vaatame, kuidas isa puudumine on mõjutanud süsteemi, milles laps on kasvanud. See on igal juhul last mõjutanud, kui isa ei ela perega koos või on lahkunud pere juurest."

Oma emalt on Margit õppinud endast lugupidamist ja iseenda väärtustamist.

Täiskasvanuna lähevad õpetussõnad ühest kõrvast sisse ja teisest välja

"Väga paljud õpetussõnad, mida mu ema on saanud oma emalt, on saatnud ka mind. Olles nüüd ise mõtlev täiskasvanu, lasen ma paljud õpetussõnad võib olla kergema südamega ühest kõrvast sisse ja teisest välja," tõi Anett välja.

"Mäletan neid esimesi pidusid, kuhu hakkas vaikselt alkohol ilmuma, aga mul läks väga kaua aega, et ise midagi proovida julgeda. Põhikoolis muutus suitsetamine mingil hetkel väga trendikaks. Mulle meeldis gängis olla, meeldis kaasas käia, aga ma ei tahtnud suitsu teha. Ma olin see, kes võttis alati pärast suure paki nätsu kotist välja ja pakkus kõigile värskenduseks," meenutas Anett.

Margiti sõnul läheb lapsevanema tunne palju kindlamaks, kui vanem on lapsega neil teemadel rääkinud. "Oluline, et lapsele on see jutt ka kohale jõudnud. See on enam-vähem kõik, mida teha saad, edasi pead usaldama last ja laps peab võtma vastutuse," lisas Margit.

Muusikute jaoks on väga valus küsimus "Aga millega sa päriselt tegeled?"

Margit meenutab üht seika enne Aneti tõsisemat muusikukarjääri algust. "Oli selline surnud punkt, teadmatus, mis siis nüüd saab, asjad kuskile ei liigu. Siis meil oli küll tõsine perekondlik vestlus, mis oli kõigile emotsionaalne. See on see muusikukarjääris igaühel ette tulev sõnum, et kas sa nagu mingit päristööd mõtled ka tegema hakata. See on kõigile muusikutele väga valus koht," ütles Margit.

"Sa tegeled muusikaga, aga millega sa päriselt tegeled," lisas Anett, mis küsimusi talle tookord esitati.

Margiti sõnul arutleti päris tõsiselt selle üle, kuidas nüüd edasi elada. "Anett oli aga nii enesekindel ja ikkagi teadis täpselt, mida teeb ja tema jaoks ei olnud teisi valikuid."

Margiti sõnul ajas see teda närvi, sest millestki peab ju täiskasvanud inimene ka elama. "Inimestel on mingi elustandard, millega nad on harjunud ja kui sa ei saa oma täiskasvanuelus enam elada sellise standardi järgi, siis võib olla väga keeruline."

Anett tõi välja, et selliste vestluste puhul on häiriv just see, et neid küsimusi on ju ka iga loomeinimene enda käest ise ka küsinud. "Loomulikult on see risk. Täna on mul sellest natuke parem rääkida, sest ma olen juba mitmeid aastaid sellega päriselt tegelenud ja jäänudki lauljakarjääri juurde, aga mingil hetkel ma mõtlesin ise ka täpselt samu mõtteid. Aga kuidagi hakkas see vaip lahti rulluma ja täna olen ma väga õnnelik, et toona sellise otsuse tegin," meenutas Anett.

Pere näitab oma poolehoidu tegudega

Sel hetkel töötas Aneti jaoks just välistamine. "Mis see siis tähendaks, ma läheksin kuskile tööle, mis ei ole ju halb mõte. Aga ma lihtsalt ei teadnud, mida ma teha tahaksin ja see oli mu jaoks olulisem mure. Ma olin ainult muusikat ja ettevõtlust õppinud ja saanud üsna üldised teadmised. Mis mu töökoht siis oleks? Ma ei näinud ühtegi teist varianti enda jaoks," meenutas Anett hetke, mis tabas teda pärast seda, kui ansambel Wilhelm, millega nad Eesti Laulul üles olid astunud, laiali läks.

Margit tõi välja, et ta ei ole kunagi tahtnud Aneti lauljakarjääri vähetähtsustada või tühistada.

Anett toonitas, et pere on temasse alati uskunud ja lubanud teha seda, mida ta teha on tahtnud. "See on pigem tegudes peegeldunud. Kui ma 15-aastaselt tahtsin kaheks nädalaks Londonisse suvekursusele minna, ütles mu ema, et lähme, ma tulen sinuga kaasa. Võtsime korteri, mina käisin iga päev koolis, ema tegi omi asju. Kõik võimalused on alati loodud," ütles Anett.

Kaks aastat noorema vennaga saab Anett täna väga hästi läbi, aga see ei ole alati nii olnud. "Mina vanema õena võisin vahel päris suur manipulaator olla. Aga ma loodan, et ma olin venna jaoks ikkagi hoidev õde."