Dirigent Hirvo Surval on selja taha jäänud tihe töösuvi, mille jooksul reisis ta koos Rahvusooper Estonia poistekooriga Leedus, Saksamaal ja Põhja-Ameerikas.

Laulupoiste ja -noormeeste tihe suvi algas juba juunis Leedus, kus poistekoor andis kontserte ja esines koos Leedu poistekooriga küüditamise aastapäeval Kreegi reekviemiga.

Kahe kontserdipäeva vahel osaleti Kaunases konkursil, kuhu jõuti napilt enne esinemist. Surva sõnul kujunes olukord omamoodi seikluseks.

"See pilt oli päris tore, kui me mööda tänavat kõndisime päris paraja tempoga, samal ajal laulsime lahti: mina olin ees ja tegin harjutusi, poisid jooksid ja tegid järele. Praktiliselt otse läksime, saime korra lavalt läbi käia ja siis läksime laulma," meenutas ta.

Konkursil osales koor nii poistekoori kui ka meeskoori koosseisus ning koju toodu esimene ja teine koht ning grand prix.

Juuli alguses osales poistekoor Viljandi meestelaulupäeval. Pärast seda said muusikud kuu aega puhata, enne kui algas pikem kontserdireis. Kümnepäevane tuur algas Berliinis, kus toimus 27. korda orkestrite festival Euro Young Classic. Surva sõnul oli poistekoori soolokontsert festivali ajaloos erandlik, sest varem ei olnud seal ükski koor oma soolokontserdiga esinenud. Kontsert toimus täissaalile ning esinemise salvestas ka Saksa raadio.

"See oli tõesti elamus nii endale kui ka poistele. Et saada üldse sellisesse saali, see on päris suur asi," tunnistas ta.

Pikkadel välisreisidel ei ole dirigendi roll ainult muusika tegemine. Surva sõnul tuleb poiste eest hoolitseda ning olla neile korraga isa, vanaisa, sõber, dirigent ja kolleeg. Just viimast peab dirigent eriti oluliseks.

"Muusikat ei saa teha käsu peale, vaid me teeme seda kui kolleegid, ükskõik kui väike see muusikategija on."

Berliinis viibis koor kolm päeva, seejärel sõideti edasi New Yorki. Seal elasid kooriliikmed hostelis, kus oli suur ühisköök, kus koorijuht 55 inimesele hommikusööki kokkas.

Toronto-reisil elasid kooriliikmed Tartu Kolledžis, kus poistel olid eraldi toad ja köögid. Seekord valmistati toiduained hommikuks ette ning poisid tegid ise süüa.

"Kohati oli päris tore, kui suitsuandurid korraga undama hakkasid ja kõik kärssas. Aga söönuks said nad kõik. Niimoodi me õpimegi elama. See on neile tore kogemus eluks," usub ta.

Reisi noorim laulupoiss oli kümneaastane. Estonia poistekooril on välja kujunenud süsteem, kus vanemad lauljad hoolitsevad nooremate eest. Reisidel tuleb ette ka koduigatsust ja muid tavapäraseid muresid. Siis aitavad poisse lisaks dirigendile ka teised juhendajad ja tuurijuht, kes tuuril kaasas olid.

Surva sõnul jääb talle reisist kõige rohkem meelde poiste oskus pingelistes olukordades toime tulla. "Nad on imeteldavad. See, kuidas nad suudavad ennast kokku võtta, kui on vaja – tõesti võtavad ja teevad," tunnustas dirigent.

"See vastastikune usaldus ja muusika tegemine, need on lihtsalt väga-väga toredad hetked, kus sa saad nautida, mis sulle sealt vastu tuleb. Kui see kõik veel publikuni jõuab ja tagasiside on tore, siis need ongi hetked, mille nimel tasub seda tööd teha," lausus ta.

Üle 40 aasta dirigendina tegutsenud Surva peab oma elukutse juures oluliseks kogemust, mis tuleb aastate ja õpetamisega. Tema sõnul tajub ta praegu varasemast enam, et oskab oma erialal midagi teha. "Mina tunnen praegu ka seda, et sa õpid igas proovis, õpid igas päevas," lausus ta.

Samas tunnistas Surva, et ka kogenud dirigendil võib esinemise eel tekkida ebakindlus. Temal juhtub seda kõige rohkem laulupeol dirigendipulti minnes.

"See on nii kummaline, kuidas sul on see lugu ammu peas, sa käid mööda eelproove, teed. Aga kui hakkad laulupeol seda juhatama minema, siis tuleb selline tunne, et issand, andke mulle nooti, ma tahaks näha, kuidas see käib. Vastutus on nii suur," naeris koorijuht. "Aga kui läheb käima, siis on kõik korras. Siis oledki selle suur kooriga ja teedki sel hetkel seda asja."