Verbaalse ja füüsilise agressiooniga toimetulekut õpetava Verge metoodika maaletooja ja koolitaja Airiin Demir on oma paarikümneaastase kliinilise psühholoogi praktika jooksul tegelenud nii vägivaldselt käituvate noorte kui ka täiskasvanutega. Teda kõnetavad eriti haridusteemad, sest ebaturvalisest koolisüsteemist saavad alguse paljud noorte vaimsed mured.

"Haridusvaldkonnas paneb südame valutama tohutu edukultus. Me rõõmustame PISA uuringutulemuste üle, aga jätame kõrvale, et koolirõõmu number on kukkunud Eesti noortel selles uuringus kõige rohkem. See tähendab, et meie noortel on koolis suure tõenäosusega ebaturvaline, sest rõõm on turvalisusega seotud. Üheks suureks põhjuseks on lastele pandud liiga kõrged ootused," tõdeb Demir.

Eesti koolisüsteemi õppekava on psühholoogi sõnul selgelt üle paisutatud. "Kui Soomes on noor gümnaasiumi lõpetamiseks pidanud läbima 75 kursust, siis Eestis 96 kursust. Soome haridus on samuti väga hea ja ka kooliga seotud heaolu ning rõõmu näitajad kõrged. Oluline pole ju läbitud kursuste arv, vaid põhjalikkus, aga see tõdemus pole meie ühiskonnas veel kohale jõudnud. Äärmiselt tihe programm murrab nii õpilased kui ka õpetajad," toob Demir välja Eesti koolisüsteemi nõrkuse, millest saavad alguse paljud vaimsed mured.

Noorte emotsionaalse turvatunde loomine koolis vajab teadlikku lähenemist

Lisaks suurele õpikoormusele on noorte vähene emotsionaalne turvatunne koolis Demiri sõnul seotud sellega, et siiani ei osata koolikeskkonnas efektiivselt toime tulla varjatud probleemidega, nagu kiusamine, vaimne vägivald, keerulised suhted õpetajatega.

"Sageli ei tegeleta koolis teadlikult grupi ehk klassi töölepanemisega, vaid jäetakse asjad juhuse hooleks, vaatame, kuidas klass toimima hakkab. Põhikoolis käib noor selle grupiga koos üheksa aastat. See on tohutu ressurss, millega peab tegelema teadlikult. Osa noori saavad sõbraks, osa jäävad aga välja ja sealt probleemid algavad," tõdeb Demir, kes on psühholoogina tegelenud laste ja noortega nii Norras kui ka Eestis.

Demiri sõnul ei nähta klassi kui grupi toimima panemist koolis sageli üldse ülesandena, aga oluline on tagada, et noored saaksid omavahel tuttavaks, et näiteks juletakse ka endast erinevaid inimesi sünnipäevale kutsuda.

Suur teema koolikeskkonnas on ka pundid, eriti puudutab see tüdrukuid. "Pundid tekivad, sest kuuluvusvajadus on juba evolutsiooniliselt oluline. Kui grupist välja jäid, oli see surmaotsus. Punte hakatakse moodustama turvalisuse loomiseks ja neid vahetatakse, mis tekitab omakorda tohutult draamat ning mingis mõttes lõhub terve klassi kliimat. Ühelt poolt vajame koolis õpilase puhul individuaalset vaatenurka, aga teisalt meie-tunnet, turvalist teadmist, et me hoiame kokku," selgitab Demir.

Vägivaldsusele kalduvaid noori ei märgata piisavalt vara

Kümme aastat töötas Demir Norras käitumishäiretega noortega, aidates luua ööpäevaringset teenust, kus vägivaldselt käituvaid noori toetatakse.

Hiljutine Eestis tehtud uuring tõi välja, et noorte kuritegevus on langustrendis. "Kui kümme aastat tagasi oli meil 45 000 noort vanuserühmas 14–17, mis on põhiline vanus, kus noored kuritegusid toime panevad, siis praegu on meil samas vanuserühmas 65 000 noort, aga noorsootöötajate ja lastekaitsetöötajate arv tõusnud ei ole. Meil pole inimesi, kes võimalikult varakult probleeme märkaksid. Kuritegelik käitumine ei teki üleöö, noor, kes täna paneb toime võika vägivallateo, on mingil moel oma negatiivse käitumisega nähtav olnud algklassidest alates."

Samas uuringus tuuakse välja, et kuigi tõsiseid vägivallajuhtumeid on aastas sadu, on need toime pannud väike hulk kindlaid noori. "Kõikide nende noortega tegeletakse, aga tavaline inimene seda ei tea ja nii tekibki tohutu viha, miks nende noortega midagi ette ei võeta. Mingi koht meie süsteemis on katmata, et käitumishäiretega lapsi varakult ei märgata," nendib Demir.

Kollektiivisisest vaimset vägivalda on organisatsioonides aina rohkem

12 aastat tagasi lõi Demir Verge koolituskeskuse, kus tegeletakse konfliktide, füüsilise ja verbaalse agressiooni ennetamise ja lahendamisega. "Nõustamisega alustades tegelesime põhiliselt töötaja ja kliendi vahelise füüsilise vägivallaga, viimased viis-kuus aastat on meie kõige suurem tööpõld aga vaimne ja verbaalne vägivald ning aina rohkem kollektiivisisene."

Töökeskkonnas on palju varjatud vaimset vägivalda. "Näiteks võib varjatud vägivald olla kehakeelega seotud, pööritatakse silmi, jäetakse vajalikust inforuumist välja, ei kutsuta sünnipäevakringlit sööma. Kui see juhtub üks kord, siis pole tegemist vaimse vägivallaga, aga kui korduvalt, siis kindlasti. Kehakeelega väljendatud vaimne vägivald on kõige levinum, sellest kõik algab, aga seda on ka kõige raskem tõendada, sest tihti järgneb sellele vasturünnak."

Demiri sõnul ongi väga suur probleem, et oma tegude eest ei võeta vastutust. "Me kõik ju eksime, see on loomulik. Ma eksin nii tööl kui kodus, aga saan öelda, et ma tõesti eksisin ja vabandada. Kui seda ei tehta, läheb võimuvõitluseks."

Kõige olulisem on panna tähele oma tundeid, mis suheldes tekivad. "Kui on midagi, mis sind häirib, keegi tekitab minus pidevalt süütunnet, hirmutab, et saada oma tahtmist, siis on see manipulatsioon. Esimene samm on panna oma tundeid tähele, aga mitte hakata iseennast süüdistama, et ju ma teen midagi valesti. Oma tundega toimetulek aga ei lahenda veel olukorda, sest järgmisel korral käitub sama inimene uuesti nii. Kui olen oma tunde registreerinud, siis teine samm on, et ütlen sellele inimesele, mida ma tunnen. Mitte väljakutsuvalt ega nõudlikult, vaid kirjeldan rahulikult, mida ma temaga suheldes tunnen."

"Kui tegemist on inimesega, kes kasutab vaimset vägivalda korduvalt, peab olema valmis selleks, et ta salgab kõik maha või ründab uuesti. Siis on oluline enda tundele kindlaks jääda, sest tunded ei ole kunagi valed, " toob psühholoog välja.

Vägivallale samaga vastamine võimendab probleeme

Demiri sõnul aitavad töökollektiivides vaimset ja füüsilist vägivalda ennetada ja sellega toime tulla organisatsioonides kirja pandud väärtused. "Enamikul Eesti ettevõtetel on tänapäeval kirja pandud väärtused, mida kõik töötajad peavad aktsepteerima ja see on sageli väga hea töövahend vaimse vägivalla vastu võitlemiseks töökeskkonnas. Me saame küsida, kuidas need väärtused väljenduvad meie töökeskkonnas, meie kõigi igapäevases käitumises, sest samad väärtused peavad alles jääma ka konfliktolukorras," toob Demir välja.

Psühholoogi kogemuse põhjal aitavad kirjapandud väärtused väga hästi mõtestada, miks me vaimsele ega füüsilisele agressioonile samaga ei või vastata. "Kui kolleeg mulle halvasti ütleb, kas ma solvan teda vastu? Kui endast välja läinud patsient mind hammustab, kas ma hammustan teda vastu?"

Mõned lapsevanemad soovitavad lastel vastu lüüa, sest parim kaitse on ju rünnak. "See on vägivald vägivalla vastu ja seda räägivad inimesed, kes on ise elus sellist käitumist kasutanud, sest teisiti nad ei oska. Oma lastele edasi õpetavad nad seda aga seepärast, et vägivald on väga efektiivne ja annab paljudes olukordades kiire "tulemuse", seepärast seda maailmas ju kasutatakse. Tegelikult nii käitudes me hoopis võimendame probleemi, mitte ei lahenda," tõdeb Demir.

Verge koolitustel keskendutakse käitumisviisidele, kuidas jääda inimväärseks nii verbaalselt kui ka füüsiliselt agressiivses olukorras. "Sellest räägitakse vähe, aga just abistavad elukutsed nagu õpetaja, hooldaja, sõltuvusprobleemidega tegelevad arstid ja kiirabiarstid peavad sellised olukordi sageli lahendama."

Organisatsioonid käituvad vaimse vägivalla olukordades erinevalt. "Oluline on, kas ja kuidas hakkab organisatsioon tegelema korduvalt verbaalselt vägivallatsenud töötajaga. Väga suur probleem on see, kui verbaalselt vägivaldne on spetsialist, kellel on ettevõtte jaoks väga suur väärtus. Näiteks teatud aine õpetajad koolis, oma valdkonna tipparstid ja tippspetsialistid. Oleme näinud suhtumist, et alla igasugust arvestust käituva spetsialisti kohta öeldakse, me ei saa teda lahti lasta. Kuigi inimese käitumine halvab kogu meeskonna töö, kompenseerivad vägivallatseja teadmised, oskused ja väärtuslikud suhted ebameeldiva käitumise veel väga pikka aega."

Vägivallatseja mõistmine on konflikti maandamise kõige raskem osa

Koolitustel õpetatakse verbaalse agressiooniga toimetulemiseks kasutama SAMM-mudelit. "See on meie meeskonna loodud konfliktijuhtimise mudel. Me õpetame, kuidas vaimselt agressiivses olukorras võtta kontroll," toonitab psühholoog.

Konflikti maandamine algab Demiri sõnul enda rolli teadvustamisest konkreetses olukorras. "Kas ma olen juht või õpetaja ehk võimupositsioonil või võrdses suhtes ehk kolleeg. Kui ma olen juht, on minu roll konflikti juhtida ja selle eest vastutada."

Kui keegi on ärritunud, pahurdab või solvab, vajab inimene tegelikult mõistmist. "Kui me hakkame talle vastanduma, läheme ka ise võimuvõitlusesse. Vägivallatseja mõistmine on konflikti maandamise kõige raskem osa. Kui keegi on minuga verbaalselt agressiivne, on minu loomulik instinkt olukord võrdsustada ja öelda sama halvasti vastu, näidata oma suhtumist kehakeelega välja või võimukalt vaikida. Kui ma vastan selles olukorras samaga, eskaleerime konflikti," selgitab psühholoog.

Kodustes olukordades konflikti sattudes on meil partneriga väga palju ühist ajalugu, tööl on vähem, aga tunnetel on ka mälu. "Konfliktiolukorras pole meil sageli sel teemal, mille pärast konflikt tekkis, väga palju midagi öelda, aga kui oleme vihased, aktiveeruvad me mälus ka kõik eelmised olukorrad, kus meil oli sama tunne, et meiega oldi ebaõiglased ja me hakkame konflikti kaasama nädal, kuu või aasta aega tagasi kasutatud argumente, sest vajame suuremat sõjaväge. Mineviku argumendid on aga minu sõjavägi," selgitab Demir, miks konflikti maandamisel tuleb keskenduda alati sellele, mis praegu on teema, mis hetkel häirib.

Kontroll on selle käes, kes agressiooniga kaasa ei lähe

"Minevikus toimunud arusaamatuste lahkamiseks on muu aeg, kui inimesed on rahulikud. See ei toimi siis, kui inimene on juba endast väljas. Kui keegi on agressiivne, ei lähe ma mingil juhul temaga konflikti kaasa ja kuigi ta viskab mulle kinda, ei tohi ma seda üles võtta. Miks? Sest kontroll on sellel, kes kaasa ei lähe. Kui sa kaasa ei lähe, oled olukorra juht ja see aitab konflikti juhtida ja olukorda rahunemise suunas maandada. Kui vastad samaga, olukord võimendub," toob psühholoog välja, mis annab konfliktsituatsioonis eelise.

Mõistmist saab pakkuda nii, et ma kuulen, mida agressiivselt käituv inimene mulle ütleb ja vajadusel kordan seda. "Mida rohkem on inimene närvis, seda ebaloogilisemaid fakte ta kasutab. Agressiivne inimene võimendab oma sõnumit. Näiteks ütleb kolleeg, et sa hilined kogu aeg, kuigi oled hilinenud paar korda. Tohutu tung on talle ju vastu öelda ja valefaktid kohe ümber lükata. Aga loogiline mõtlemine ei toimi, kui meid juhivad tunded. Mõte on selles, et anda teisele märku, et ma kuulen teda, öeldes näiteks: ma näen, et sind pahandab mu hilinemine, aga oma arvamust ei avalda. Ürita mõista, mis selle ärrituse taga tegelikult on. Kui inimene on ärritunud, siis ta ei kuule, et tema sõnumit peegeldad, see ei tundu häiriv, vaid pakub mõistmist. Vahel kasutan seda nippi ka kodus, kui teismeline on närvis. Kui teine inimene ütleb, mida sa kordad, vasta talle: et sind paremini mõista. Ma tahan sinust aru saada."

Sellist käitumist ei tasu psühholoogi sõnul karta. "Oled olemas, ei vastandu, kuulad ära, valeväiteid ümber ei lükka. Need on mõistmise pakkumise esimesed sammud. See ei tähenda, et sa tema poolt öelduga nõus oled."

Kui inimene on väga närvis, on teine konflikti maandamise oluline samm mõistmise pakkumisel kiitmine, mis on veel raskem. "See tähendab olla nõus millegagi, mida teine räägib. See annab sulle kohe väärikust juurde. Me ei kiida sisuteemat, vaid aitame tal tundeid reguleerida, et ta rahuneks. Näiteks võime öelda: väga hea, et sa tulid seda ütlema, see on minu jaoks oluline, see on tähtis teema. See on ju tõsi. Ükskõik, mis teema on kõne all," selgitab Demir.

Kui inimene on pikalt rääkinud ja saad millegi tema poolt öelduga nõustuda, siis tee seda: hilinemine ei ole tõesti okei. "See on ju tõsi. Kuigi sul on hilinemiseks väga hea põhjus, käisid lapsega arsti juures, ei hakka sa seda sel hetkel ütlema. Kui inimene on väga närvis, võib öelda: Mul on väga kahju, et nii on või mul on väga kahju, et nii läks või mul on kahju, et see häiris sinu tööd. Kõik need laused väljendavad empaatiat, mida maharahunemiseks väga on vaja," selgitab Demir.

Meie aju valib käitumisviise, mida iga päev treenime

Veel üks oluline osa konfliktijuhtimismudelis on piiri kehtestamine. "Mõistmine on üks oskus verbaalse vägivalla maandamisel, teine oskus on oma piiri väljaütlemine. Kui keegi läheb üle sinu piiri, ütleb sulle halvasti, on oluline, et ütled oma piiri välja, see ei ole samaga vastamine. Sa ei jää solvangusse kinni, ei hakka vastu tänitama: kuidas sa räägid, ise oled veel hullem uss," selgitab Demir.

Igapäevaelus on oluline mõista, millal hakata olukorda maandama ja millal mitte. "Mu roll võib olla ka see, et astun lihtsalt minema ja ei ütle mitte midagi. Kui keegi võõras inimene käitub minuga solvavalt, hakkab tänaval lärmama, näiteks liiklusraevu olukorras. Ma ei maanda seda konflikti ega tegele võõra inimese vihaga," ütleb Demir.

Vähetähtis pole ka kolleegide roll, nähes kedagi agressiivse käitumise all kannatamas. "Väga suureks abiks on olla reaalsuse peegel ja öelda: ma näen, mis toimub ja see ei ole normaalne. Paljud vaimse vägivalla ohvrid hakkavad endas kahtlema, äkki ma mõtlen üle, teen ise midagi imelikku. Samas ei ole hea ka olukord, kui täiskasvanud inimene läheb kellegi teise eest rääkima ja õigust nõudma. Pigem tuleb inimesele jõudu anda, sest kui ta ise ei lähe, hoiab see mingit mustrit üleval ja inimese elus vajalikku muutust ei toimu. Inimene vajab tuge, et ise enda eest seista."

Demir toob välja, et meie aju valib neid käitumisviise, mida oleme treeninud. "Kui tahame oma käitumist muuta, näiteks minna kellelegi midagi ütlema või proovida teist inimest konfliktsituatsioonis mõista, peame seda harjutama. See on oskuste treening, sest vähegi ärevamas situatsioonis valib meie aju automaatselt senise reaktsiooni, mida ta on varem teinud ja mis on toiminud. Omandatud teadmisi tuleb iga päev praktikasse rakendada, sest käitumise muutmine on ajutrenn."

"Harjutada saab nii kodus kui ka tööl. Ei pea ootama, millal teine inimene endast täiesti välja läheb, mõistmist saab pakkuda juba siis, kui inimene on natuke pahur," soovitab psühholoog.

Üheks psühholoogilise turvalisuse tagamise võimaluseks organisatsioonides on sõnastada ja kirja panna dokument, mis aitaks ennetada varjatud ja vaimset vägivalda. Sellise dokumendi väljatöötamise kavatseb Demir lähitulevikus ette võtta.

Portaali Eeter intervjuusari "Psühholoogi pilk" vaatleb meie ühiskonda ja inimesi vaimse tervise teemade kaudu eesmärgiga anda mõtteainet ja tööriistu iseendaga paremini hakkama saamiseks ja enesekindluse suurendamiseks.