Maailmakuulus kunstnik Monster Chetwynd: armastan Onu Bellat ja Üllar Jörbergi
Suvel Eesti Rahva Muuseumis näituse "Saba ja sarvedega" avanud briti kunstnik Monster Chetwyndil on muu hulgas saanud inspiratsiooni Üllar Jörbergilt ja Onu Bellalt.
Kaasaegse kunstniku Monster Chetwyndi näitus on Eesti Rahva Muuseumis (ERM) avatud tänavu suvest saati, aga tegelikult on briti kunstnikul Tartuga palju pikem ajalugu. Esimest korda sattus ta siia oma toonase abikaasa töö tõttu juba üle kümne aasta tagasi. Sel ajal elas ta Eestis jaanuarist märtsini, kui õues paukus pakane.
"Ma olin siin koos oma pojaga, kes oli alles kümnekuune. Me nägime, mis tunne on elada koos beebiga külmas Tartus, kui last tuli jää tõttu kelguga järele vedada, mitte vankris lükata. Väga imeline oli selle kohta õppida. Nüüd kutsuti mind tagasi ja minu aru on erakordne, et just samasse linna. Oleksin ju võinud kutse Eestis mujale saada," rõõmustas ta "Ringvaates".
Antropoloogiat õppinud Monster Chetwynd oli esimese perfomance-kunstnik, kes nomineeriti mainekale Turneri auhinnale, ja seda vahetult enne kui ta esimest korda Tartusse tuli. Siin kohtus ta nii mõnegi inspireeriva Eesti artistiga. Kõige eredama mälestuse jätsid talle Üllar Jörberg ja Onu Bella, kelle kontserdil ta ka käis.
"Ma armastan neid mõlemat nii väga. Nad on nii teistsugused ja imelised. See oli väljendusrikas ja napakas. Vabandust, seda ei tohiks öelda, aga see oli imetore. Ma ei tee üldse nalja. Olin nii põnevil. Ma võtsin nendega ühendust, et koostööd teha. Nad vastasid ja me suhtlesime," meenutas ta.
Koostöö Onu Bella ja Üllar Jörbergiga jäi küll soiku, ent sellest peale on Monsteri töid näidatud kõigis olulisemates Euroopa moodsa kunsti galeriides. 2018. aastal kaunistasid tema loodud hiigelteod maailmakuulsa Tate Britaini sissepääsu Londonis. ERM-i näitus reisis siia Kopenhaagenist.
"Minu arust on see erakordne näitus, sest see on suuremas saalis. Mulle võimaldatakse siin rohkem mugavust ja luksust, et muuta see veel rohkem võlumaailmas ja kõikehõlvamaks. Sisse astudes oli uskumatu, kui hästi see kokku sobis," lausus ta.
"Minu arust on ka huvitav, et hirmu on palju vähem. Teistes riikides töötades, näiteks Kopenhaagenis, ei tahtnud nad alati lubada maske või teatud asju, mis võiksid hirmu või probleeme tekitada."
Loomingu tegemiseks vajab Monster Chetwynd ärritust. "Austri sees pärli moodustamiseks on teatavat liivatera vaja. Loomingu juures on ärritus tihti hädavajalik. Minu arust on liivatera austrist väga positiivne motivatsioon. Ma kasutan tihtilugu viha ja olen vihane. Ma näen kultuuris midagi, mida piisavalt ei hinnata või mis piisavalt ei levi. Ma tunnen tungi sellele reageerida ja vastata," tõi ta välja.
Kui miski väga kripeldab, pöördub ta ka tänaval võõraste inimeste poole. "Räägin näiteks kellegagi bussis või metroos või tänaval kõndides või poes, sest ma olen nii puhevil või pean seda jagama, et kas ainult mina arvan seda. Minu üllatuseks kõik ümbritsevad inimesed nõustuvad ja kui ma küsin, kas nad tahaksid midagi ette võtta, kas korraldada mingi ürituse või peo, kas teha miimi või nukuetenduse, siis on nad kõik huvitatud," rääkis kunstnik.
Mängulisus on Monsteri jaoks esikohal ka tavaelus. Näiteks on ta kolm korda oma nime muutnud. Esimesel korral sai temast gladiaatorite juhi eeskujul Spartacus Chetwynd, siis aga kuulsa soul'i-laulja järgi Marvin Gaye Chetwynd. Praegust nime Monster on ta kandnud viimased kaheksa aastat. Sündides oli ta aga hoopis Alalia.
"Noore kunstnikuna kasutasin beebinime, mille oma perelt sain. Mu ametliku sünninime põhjal. Minu arust oli see kurnav. Ma tundsin, kuidas minust võetakse midagi vähemaks. Kui võõrad inimesed seda nime kasutasid, tunnetasin ma seda seda füüsiliselt ja vaatasin neid ja imestasid, kuidas nad nii mõjuda saavad. Aga samas olin ma ka mänguline ja mõtlesin, et võiksin valida nime, mis teistel mingeid tundmusi tekitab, mitte minul," avas ta.
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: "Ringvaade"







