"Ma ei saa öelda, et lapsed on koolis halvad, nad ei ole, aga ma ei kujuta ette, kuidas koostöö tunnis võiks sujuda, kui lapsed on igaüks oma maailmas ja koos tunnis olemise aega ei olegi," ütles luuletaja Aliis Aalmann, kes loobus õpetaja ametist.

Jõuetuse ja kurnatuse tunnet oli Aalmanni sõnul õpetaja ametis väga palju. "Alustades sellest, et märkused ei kõneta mitte kedagi. Lastel pole enam õppevahendeid, näiteks kirjutamisvahendit kaasas, sest õpetaja ju annab. Mina tunnen, et järjest rohkem on neid õpilasi, kellel on suva ja see valmistab pettumust. Ma mõtlen, et nad on ju lapsed, neid saab suunata, aga kui ma olen viis korda suunanud ja mingit tulemust pole, siis paratamatult ongi jõuetuse ja tüdimuse tunne," nentis Aalmann.

"On päevi, mil tunnen, et olen klassi ees täiesti läbikukkunud, ja ka neid päevi, kus ma tunnen, et olen loominguliselt läbikukkunud."

Aalmann sõnas, et vahel käituvad lapsed koolis tahtmatult ja tundub, et julmalt, aga samas see on nende enda segadus, mis peegeldub kaheldava käitumise taga.

"On ilmselt väga palju inimesi, kes ütleksid, et olen tundlik ja lumehelbeke ning ongi parem, et sind koolis enam ei ole, aga ma ei taha nõustuda sellega, et andsin kergelt alla. Eduelamust oli õpetajana päris vähe," tõdes Aalmann.

"Õpetajate kohta on eelarvamus, et me ei tee piisavalt, et me peaksime tegema rohkem. Tekib küsimus, aga miks siis selle eest, mis juba on, ei või kiita," tõi Aalmann välja.

Empaatilised õpetajad töötava sageli kurnatuse piiril

Kohustusi tuleb õpetajale kogu aeg juurde. "Kui räägitakse, et meie nüüd hakkame rakendama hardussüsteemis midagi, siis lõpuks need käsud tulevad alla ja see, kes hakkab neid rakendama, on õpetaja," nentis Aalmann. "Oma muresid elatakse õpetaja peal välja ja võib-olla põhjus on see, et ühiskonnas on justkui tendents, et kool peaks uut põlvkonda õpetama, aga mida kodu teeb? Kodu vastutus justkui ei ole nii konkreetselt välja toodud."

Aalmann tõi välja, et oli lapsevanemaid, kellega tekkisid nii ebamugavad olukorrad, et ta ei tahtnud enam tööle minna.

"Mina mõtlesin ka enne, kui mul oli ainult õpilase vaade, mida kõike õpetaja võiks teisiti teha ja mida kõike märgata. Tuleks ikkagi märku anda, kui on probleem. Minu juures on ka mõned õpilased käinud oma muresid rääkimas ja ma olen väga tänulik, et nad on usaldanud mind. Ma olen üritanud neid aidata ja suunata, kuhu vaja. Ma olen empaatiline inimene, kui sa näed, et keegi on hädas, siis tahad ju aidata. Empaatilisel inimesel on inimestega koos töötada raske. Õpetajad reeglina on väga empaatilised inimesed ja sellepärast nad ongi läinud selle ameti peale, et neil on tahe maailma parandada," nentis Aalmann. "Õpetajad teevad tööd tihti enese arvelt ja see ei ole õige, sest lõpuks katkine inimene ei saa olla parim tugi noore inimese jaoks ega ka hea kolleeg."

Piirideta kasvavad lapsed on väga õnnetud

"Fookus on läinud täna valesse kohta. See on läinud õpetaja palkade peale, mitte õpetaja töö väärtustamisele," ütles psühholoog Riina Rätsep, kes on kümmekond aastat töötanud koolipsühholoogina ja nõustab täna erapraksises nii lapsi kui täiskasvanuid.

"Lapsevanemad on kaitses, sest kes siis kaitseb last, kui mitte tema vanemad, aga lapsed vajavad piire, ilma piirideta on nad väga õnnetud. Kui õpetaja ennast ei kehtesta, siis saab lapsest boss, aga laps ei vastuta, sest tal ei ole ajus veel seda kohta, et vastutada. Siin ongi roll inimlikel väärtustel, nagu viisakus, austus, lugupidamine, eneseregulatsioon, oma tunnetest arusaamine. Lapsel on impulssreaktsioon, ta tunneb ja teeb," selgitas psühholoog.

"Tegelikult oleks pidanud mõistlikult käituma täiskasvanud, kes olid minu ümber. Kindlasti oleks ma sobinud paremini poiste klassi, seal ma oleks teiste keskel ära lahustunud," ütles kunstnik ja režissöör Marta Vaarik, kes oli koolis enda sõnul kaabakas ja pätt ning töötab täna Kaagvere noortega, kellel võib esineda riskikäitumist.

"Üks vastutusviis koolis on isiklik eeskuju ja lapsed vastavad samaga. Mina olen võtnud endale vabaduse, õiguse ja kogu võimutäiuse vastutada tulevaste kodanike kasvamise eest," tõdes Pelgulinna gümnaasiumi juhtinud Tõnu Piibur. "See ei tähenda, et tüübid hakkavad kohe paremini käituma, aga nad said aru."

"Kord peab koolis olema, sest sinna on tulnud kokku kõik oma taustaga tüübid. Kui me korda ei loo, juhtub see, et kõige võimsam loob ise selle korra," nentis Piibur.

"Sõnavabadus eeldab ka vastutust," nentis Rätsep. "Täiskasvanu on see, kes kuulab ära ja õpetab last iseseisvalt mõtlema. Laps ei tee mitte midagi, mida keskkond pole talle õpetanud, tema õpib keskkonnast."

"Ma ei õppinud koolis ainet, vaid inimest. Kohe kui mul oli õpetajaga hea suhe, mu hinne oli hea," nentis Vaarik.

Vaarikul on kümneaastane poeg ja ta liigub enda sõnul emana selles suunas, et olla oma pojaga sõber, keda laps saab usaldada. "Siis ma võin väga pikalt olla tema elus kohal," lisas Vaarik.

"Oleks olnud üks õpetaja koolis, kes oleks istunud minuga maha, vaadanud mulle silma ja küsinud, kuidas me saame sind aidata," tõdes Vaarik.

"Lapsel võiks olla vähemalt kaks turvainimest, üks koolis ja üks kodus," tõi Rätsep välja.

Meie haridust on mõjutanud kirik, tööstusrevolutsioon ja tehisaru

"Minu hinnangul on Eesti, aga ka laiema maailma hariduse loos olnud kolm suurt mõjurit ja kõige suurem mõjutaja on olnud reformatsioon, mille tulemusena kirik võttis enda ülesandeks ja rolliks õpetada inimesed lugema," ütles visionäär Linnar Viik.

Teine oli Viigi sõnul tööstusrevolutsioon, mis tegi klassiruumi, kus meie lapsed praegugi käivad. "Koolis õppisime me õppima ehk sisuliselt toetusime kirjaoskusele. Mu väide on see, et aegade jooksul erinevate institutsioonide ja protsesside mõju muutub. Kirik ei ole enam koht, kus me käime kirjasõna õppimas, kirik on hingehoiu koht. Võib esitada küsimuse, kas kool, mis loodi 150 aastat tagasi, on praegusel hetkel see, mis peagi on samasuguses olukorras õppimise kontekstis nagu kirik praegu kirjasõna kontekstis," tõi Viik välja.

Kolmas suur revolutsioon, mis hetkel toimub, on seotud tehisaruga. "See on paradoksaalne olukord, kus tehnoloogia areneb sedavõrd suure kiirusega, et ükski institutsioon, kaasa arvatud haridusinstitutsioon ei jõua sellega sammu pidada," nentis Viik. "Väga võimalik, et oleme võib-olla silmitsi külakooli renessansiga."

Hindamissüsteem on Viigi arvates kõige olulisem. "Nii kaua, kui me nõuame õpetajatelt ja koolidelt, et keskmine hinne oleks saavutatud, siis noori treenitakse neid tulemusi saavutama ja selle juures läheb kaduma nii talent kui ka inimene, kes võib-olla vajaks teistsugust lähenemist."