Hendrik Toompere sen: aeglane küpsemine annab parima tulemuse
Hendrik Toompere sen rääkis saates "Päevatee", et kõrgvorm ei seisa paigal, vaid käib lainetena ja aeglane küpsemine annab parima tulemuse nii toidu- kui teatriahjus toimetades. Toompere sõnul on nii, et kui maali või lavastust liiga palju parandada, läheb see ainult kehvemaks.
"Hetkel, kui ma hakkasin ka avalikus elus figureerima, astusin teatrilavale ja olin filmides, tekkis üsna ruttu minu nime taha jr. Mulle kolmetäheline jun ei meeldinud, sest kõlab eesti keeles üsna kentsakalt. Kui mu isa lahkus, jäi jr ikkagi pikaks ajaks mu nime taha. Minu poeg Hendrik päris täpselt ei teadnud, kuidas ennast identifitseerida," meenutas Hendrik Toompere sen segadust nimedega nende peres.
Toompere sõnul tulevad väga pajud meilid ikka veel talle, mis on tema pojale mõeldud ja ka vastupidi. "Sageli võtavad ühendust ajakirjanikud ja saan kohe aru, kui nad soovivad rääkida mu pojaga, nii et selline igapäevane segadus meie nimedega paraku ikka on. Ka mu vanaisa nimi oli Hendrik, aga kunagi ma teadsin, et mina ole meie peres kuues Hendrik, aga päris kindel ma ei ole," muheles Toompere. "Pojapojale pandi nimeks siiski Karl Hendrik."
Juba mitmel suvel on tal õnnestunud oma elu planeerida nii, et ei pea suvel tööl käima. "Filmivõtted suvel mulle sobivad. Põhjus on selles, et suve killustamine, kui ma olen kolm-neli päeva maal või mere ääres ja vahepeal pead minema etendusi mängima, siis sa seda õiget suve ja aja kulgemise tunnet kätte ei saagi. Inimene pendeldab siis erinevate rütmide ja kiiruste ja erinevate maailmade vahel. Minu jaoks on puhkuse juures kõige olulisem pikk, meditatiivne järjest ühe koha peal viibimine," tõdes Toompere.
"Ma maalin ju üldse sellepärast, et mingit muud väljundit mul tol hetkel oma kunstilistele soovidele ja tungidele ei ole. Need soovid ennast väljendada kogunevad talve ja kevade jooksul, kui teatris proove tehakse."
Sel suvel pöördus Toompere poole Pilgrimi kirjastuse juht Tiina Ristimets ettepanekuga teha tema kirjutistel ja maalidel põhinev raamat. "Võtsin selle väljakutse vastu, sest pikalt on tiirelnud mu peas mingite asjade kokkupaneku mõtted ja kirjutamine ning parem on, kui sul on kukil mingi tähtaeg," nentis Toompere. "Tundub, et nüüd hakkabki raamat valmis kujunema. See pole päevik ega mälestused, vaid epifaaniad, mingid ilmutused, plahvatused. Ma eelistan kirjutada väga lihtsatest asjadest, näiteks kuidas tiigis ujumas käia, kuidas päike langeb konnasilmadesse. See kõik on omaette seiklus mu jaoks."
Maal on Toompere hoidnud siiamaani järjekindlalt printsiipi, et seal on võimalikult arhailine elu. "Toas ei ole vett, ei ole vesitualetti, kemmerg on õues, kaevust tuleb vett võtta. Kui olen üle kahe nädala maal olnud, ei viitsi ennast eriti pesta, tiigis ujumas käin, ja äkki avastan, et jalad on süsimustaks muutunud. Siis teen sõidu linna ja ligunen neli tundi vannis, vannivesi läheb süsimustaks ja see pakub mulle erilise naudingu. Vett vaadates saan aru, kui mõnusalt ma olen kaks nädalat maal aega veetnud," muheles Toompere.
"Avastasin enda puhul ühe huvitava asja, millest ma varem teadlik ei olnud. Ma näen helisid värvides. See ei käi popmuusika, aga just klassikalise muusika kohta. Meil on teatris massöör, ja kui ma kevadel käisin massööri juures, siis nägin ka seda, kuidas massaaž käib värvides. Tähendab ka füüsilised puudutused on tegelikult värvilised. Võib-olla on see kanal alles hiljaaegu mul avanenud, aga nii on. Ma ei oska selle teadmisega midagi peale hakata," muheles Toompere.
Maalimine on tegevus, millega Toompere on tegelenud viimased viis-kuus aastat. "Varem võtsin pintsli kätte sunniviisiliselt, kui pidin midagi värvima, aknaraame või voodit," lisas Toompere.
"Mina veetsin oma lapsepõlve maal vanaema ja vanaisa juures hardas vaikuses, sest vanaemal ja vanaisal oli väga paju tööd vaja teha. Minu maal olemise lapsepõlv seostub mul absoluutse rahuga," tõdes Toompere.
"Minu meelest meie põlvkonnal ei ole enam seda võimekust, mis oli meie vanaemadel ja vanaisadel. Kui sulle tuuakse kolmekuune beebi kasvatada, aga sul on samal ajal terve talu ja loomad kolm korda päevas talitada. Kui ma nüüd ise seal maal, Ärinal, olen, siis mul kulub jõud ja aeg juba lihtlabaste praktiliste asjade peale ära: vesi kaevust võtta, puud tuppa tuua, pliita alla tuli teha, ahjud kütta. Ja siis tuleb niisama vahtida või raamatut lugeda. Sellepärast ma öösiti maalingi või kirjutan," sõnas Toompere.
Maal olles tulevad talle kõik lapsepõlve hetked meelde. "Kujutluspildid hakkavad peas liikuma, kuidas inimesed tol ajal elasid, milline oli nende elurütm. Mina niidan maal vikatiga mõnu pärast," muheles Toompere. "Poole tunniga on tegu tehtud, vikat on kätte võetud, ära luisatud, lika-laka on tehtud ja endal on mõnu mõelda, et mu keha mäletab seda hoiakut, kuidas terve kehaga niita, mitte kätega. Vikatiga niitmine pole mul praktiline tegevus, vaid esteetiline ja rituaalne tegevus."
"Kui pildid saavad suhteliselt kiire tsükliga valmis, siis nad on õiged, aga kõik need, mida ma olen hakanud hiljem parandama ja muutma, on järjest kehvemaks läinud," tõi Toompere välja.
Sama asi iseloomustab teda ka teatriproovides. "Nüüdseks olen selgeks õppinud, et kui mingi asi juba jookseb selliselt nagu ta võiks olla, ja kui sa seal siis veel torkima hakkad, siis ajad näitlejatel juhtme niimoodi sõlme, et sa seda enam iialgi tagasi ei saa. Ma jätan asjad parem ise küpsema. Aeglane küpsemine nii toidu- kui teatriahjus annab kõige paremaid tulemusi. See on mul teada," tõdes Toompere. "Aga inimene üritab ikka veel viimase toreduse juurde keerata ja kui palju ma olen stseene niimoodi tuksi keeranud."
Toompere on näinud ka poja lavastatud "Rahamaad". "Selle lavastuse fenomen seisneb selles, et alkeemia lihtsalt toimib, kaasaegne elutunnetus on sees. Mina olen väga uhke selle üle, mina näiteks ei viitsiks sellist lavastust teha. Aga on suurim rõõm, kui pojal asjad õnnestuvad ja ta tunneb ennast hästi. See annab hoogu juurde. Mina omal ajal tegin ka uusi ja omamoodi lavastusi, iga põlvkond leiutab ratta uuesti. "Põrgu wärgile" joosti ka omal ajal tormi. Ma olin siis sama vana kui mu poeg praegu. Sellele tuleb mõelda nii, et selles vanuses see pauk peab olema toimunud. See on jõle mage, kui pauk toimub ainult varajases nooruses või alles siis, kui hakkad juba mulla alla minema. On jube vajalik, et neid hüppeid on kogu aeg, sest ega kõrgvorm ei seisa paigal, see käib lainetena. Ühel hetkel see kõneleb, käib vahepeal ära ja tuleb uuesti tagasi. Laine põhjas, kehvemas kohas olles saab imiteerida kõrgvormi ja sellega ära petta, see on teatud professionaalne stabiilsus, seda teavad kõik, ole sa näitleja, tšellist, kunstnik või dirigent, " selgitas Toompere.
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Päevatee", saatejuht Piret Kooli







