"Minu esimestes mälestustes on mu ema ka alati olnud seotud sõjaväega, tema on alati teinud tagalatööd," rääkis Vikerraadio saates "Käbi ei kuku..." Hain Hoppe ehk Hash, kes on tuntud bändist Räpina Jack. "Ema ja isa tulid sõjaväest ära, läksid pensionile, kui ma olin täiskasvanuks saamas."

"Kõige vanem poeg on Andrus, kes sündis 1988. aastal, oli pikalt kaitseväes, nüüd on politseis. Allar sündis 1989, oli ka pikalt kaitseväes, nüüd tegeleb relvade ja optika müügiga. Hain ka väga tahtis kaitseväkke minna, aga tal olid väikesed terviseprobleemid," sõnas brigaadikindralist isa Peeter Hoppe, kes on iseseisvuse taastanud Eesti kaitseväe üks ülesehitajatest ja NATO struktuurides Eesti huvide eest seisnud.

Peeter meenutas oma lapsepõlve ning tõi välja, et nii tema ema kui isa tahtsid, et ta oleks alati klassi parim.

"Mul olid enamus viied, mõned neljad, aga käitumine kippus kolm olema, kippusin aeg-ajalt maadlema ja poksima omavanuste poistega. Mu põhimõjutaja oli ema, sest ma neljade-viiteni jõudsin väga raskelt. Et jõuda viieliste hulka, istus ema mul pidevalt kõrval. Isa aga nõudis, tahtis näha tulemusi. Ja mõnikord, kui kontrolltöö oli kolm, olen isalt ka vitsa saanud ja halvematel kordadel isegi rihma, aga ma arvan, et see kulus ära," ütles Peeter.

Vaadates, milliste sõpradega ta hiljem kokku puutus, siis Peetri sõnul halvale teele minek, kui ta natuke palju õlut ja veini maitses, oli üsnagi käegakatsutav. "Teatud mallid ja stambid, mis peale pandi, pigem oli see positiivne, sest üliõpilaspõlves sai ikka igasuguseid rumalusi tehtud, see aitas joone peal hoida."

Hain tõi välja, et tema käis lapsepõlves oma mõlemate vanavanematega väga tihedalt läbi. Samuti läviti väga tihedalt isa Peetri õe Riina kolme pojaga. "Üle põlvkonna toimib mingi täielik suhtumise muutus. Et kuidas minu isa kasvatati, siis mina sellist kogemust enam ei saanud, vanavanemad käitusid meie suhtes äärmiselt armastusväärselt, aga ropendada ei tohtinud," tõdes Hain.

"Mina lahkusin lumehelbekese staatusest alles kuskil 25. eluaasta paiku, siis tuli nagu mõistus pähe," ütles Peeter. "27-aastaselt abiellusin ja 28-aastaselt sündis esimene laps, siis tundsin, et sain nagu meheks."

Peetrile meeldisid relvad ja sportlik elustiil, tookordses koolisüsteemis oli tavaline, et juba kooli ajal õpiti relvadest laskma, see oli üks õppetöö osa.

"Siis tuli Tallinna Tehnikaülikool, kus oli neli aastat sõjalist kateedrit. Ma olen sõjaväkke sisenenud nagu väga suur osa Ameerika kindraleid, kes õppisid küll tsiviilülikoolis, aga seal oli samuti nelja-aastane stuudium, kus sa pidid tegema ära arvestuse ja eksami. Seal tekkis mul esimene kord mõte, et tegemist on väga huvitava alaga, sest ma õppisin just insenertehnilises väes, kus olid ülimalt huvitavad masinad," sõnas Peeter.

Peeter on õppinud Soomes mitmes sõjakoolis, kaks korda Ameerikas. "Mulle meeldis asja juures just elukestev õpe. Veel kolonelina õppisin ma Ameerikas nende kõige kõrgemas õppeasutuses National War College ja sain magistrikraadi sõjalises strateegias."

Päris sõjas pole Peeter kunagi mitte kedagi pidanud tulistama. "See on suur kergendus. Sõjavägi on nagu tippauto teenindus. Kui ta on oma teenuse müünud, kaitsevägi müüb turvateenust, ja on seda teinud nii hästi ja usutavalt, et see mõjub preventiivse efektina ja naaber meile ei julgegi kallale tulla, siis see on parem kui pidev sõdimine," nentis Peeter.

Kui Hain oli 11-aastane kolis kogu pere isa töö tõttu Ameerikasse. "Kokku elasime Ameerikas poolteist aastat. Esimene kord kolisime sinna 1998. aastal. Seal kogesin seda maailma, mida ma tundsin telekast," meenutas Hain, kes oli sarja "A-Rühm" suur fänn. "Teist korda kolisime Ameerikasse 2004. aastal."

"Mind pole kunagi huvitanud käidud rajad, käisin ülikoolis, lõpetasin bakaleureuse ära ja juba nägin ette ära, kuhu see elu mind viib ja see tundus mulle äärmiselt ebahuvitav. Magistrisse astudes tulin ära ja hakkasin muusikuks, sest see oli valdkond, millest ma ei teadnud mitte midagi, kõik tundus nii uus ja huvitav ja isegi hirmutav. Mulle ei ole pakkunud huvi üleliia mugav elu," sõnas Hain.

Muusiku elu võib Haini sõnul lõppeda küll täieliku läbikukkumisega, aga selle hirmuga on teda aidanud toime tulla turvaline tunne, et turvavõrk pere näol on tal alati olemas. "Aga selle hirmutundega ma enam rinda ei pista, sest ma mõistan, et kui sa pühendud, keskendud, harjutad, ei pauguta liigselt ehk ei tarbi alkoholi ega meelemürke, siis sa lihtsalt jõuad kuhugi," tõdes Hain.

"Minule kodus keegi eeldusi ei pannud, et sa pead seda tegema või toda. Mul tekkis võimalus proovida, kuidas olla vabakutseline muusik. Mäletan, kuidas ma isale ütlesin, et ma tulin koolist ära ja proovin seda vabakutselise muusiku asja ja isa ütles, et väga hea, nüüd ma vähemalt tean, mida sa teed, semiootika asjus mul ei olnud üldse arusaama, kuhu see tee sind viib," muheles Hain. "See on üks paremaid innustusi, mida sa saad anda, sest sa tunned, et sinu otsusest peetakse lugu ja sulle hoitakse pöialt. Roheline tuli on antud, anna minna! See tunne kannab siiamaani."

"Kõige tähtsam on power, mis sind elus tõmbab. Kuna ma olen ise ka muusikuna kunagi inseneritöö kõrvalt leiba teeninud, siis see, et talle sai väga roheline tuli antud, oli vanast peast minu kunagise unistuse täide viimata jätmise realiseerimine läbi tema, mul jäi see asi omal ajal pooleli," ütles Peeter, kelle jaoks on muusika olnud elu aeg kireks.

"Ma tunnen, et mul lasti olla lapsepõlveeas täpselt nii kaua, kui mul oli vaja olla. See on jätnud minu närvikava meeldivalt lõdvaks. Ma tunnen, et see on vaimse ja füüsilise tervise A ja O, et mitte olla liiga vinnas inimene. Kodu keskkond ei olnud pingeline, vaid pigem just pingeid rahustav, täitmatuid ootusi keegi sinu õlule ei sättinud, nii et sa said koju tulla, et põgeneda natuke juba nõmeda maailma eest," lausus Hain.