"See on pitser mällu eluks ajaks, aga juba lasteaiarühmas oli meil tüdrukuid rohkem kui poisse. Koolis oli mu klassis ka kakskümmend tüdrukut ja kümmekond poissi. Pärast kaheksanda klassi lõpetamist läksin Tartusse kunstikooli ja seal olin ma ainukene poiss oma grupist ja üks kolmest poisist terve kursuse peale. Kui läksin toonasesse ERKI-sse moeerialale õppima, oli seal terve kateeder naisi, tüdrukuid ja daame ja ma olin seal ainuke poiss. Nii et ma olen oma elus õnneks ja jumala abiga saanud väga palju naiste kollektiivides ja naiste keskel olla," tõdes Hannes Võrno. "See on mind saatnud ja mulle väga palju õpetanud."

Miks Kreisiraadios sai just temast põhiline naisrollide tegija, siis sel oli Võrno arvates väga pragmaatiline põhjus. "Sellepärast, et Tarmo Leinatamm oli ju kogu aeg vuntsidega ja tal olid oma väljakujunenud rollid ja Peeter Oja tegi ka rohkem oma tegelaskujusid."

Kui naist oli vaja kehastada, siis ei olnud neil omavahel isegi arutelu ega vaidlust, kes võiks seda teha. "Isegi kui mul endal oli mingi idee, et seda nalja võiks teha, näiteks mingist perekonnaidüllist kuskil pühapäevahommikul, siis ma pakkusin välja, et ma võiks ju see ema olla," lisas ta.

"Mul ei ole kunagi sellega probleemi olnud. Ma olen ennast kogu aeg bioloogiliselt terveks heteromeheks pidanud ja mulle ei valmista probleemi kleit, seelik või kostüüm selga panna, sest see ei muuda minus seda, kes ma ise olen. See on ikkagi roll ja see on lõbus," tõi Võrno välja. "Ma olen seda suitsusilmadega meiki ikka päris palju saanud oma elus."

"Ma olen seda kuulnud küll, kui hea ma naisena välja näen. Ma ise tean seda, et mu jalad teevad paljud naised kadedaks," muheles Võrno, lisades, et see oli nali.

Võrno toob välja kolm meest, kes on naiseks kehastumisega hiilgavalt hakkama saanud. "Üks on Robin Williams missis Doubtfire`i rollis. Kreisiraadio puhul on mind kõige rohkem inspireerinud Tony Curtis ja Jack Lemmon kultuslikus Hollywoodi muusikalifilmis "Džässis ainult tüdrukud"."

"Kui sa paned paruka pähe ja mängid naist, siis ei tohi ühte grammi ka sinna sisse panna mingisugustki irooniat naiste suhtes. Sa pead tegema seda väga suure lugupidamisega, sest seal on oht eksida millegi sellise vastu, mis teeb haiget," tõdes Võrno. "Aga kui sa teed komöödiat ja teed kellelegi haiget, siis see pole enam naljakas."

Komöödiateatris astub Võrno lavastuses "Mulle huumor meeldib" naisena publiku ette koos Anne Paluveriga. "Mängime selles tükis kahte erinevat, aga põneva elusaatusega karikeerset daami," ütles Võrno. "Kui ma selle Toomas Kalli kirjutatud loo esimest korda läbi lugesin, siis oli selge, et ma tahan seda teha. Seal on sisemise naeru kohti metsikult palju."

Talle tohutult meeldib, kui tehakse nalja ja seda kuulatakse hiirvaikselt. "Nali on sama püha kui jutlus. Kui sa sellele pihta tahad saada, pead kuulama, sa ei saa samal ajal mõelda omi mõtteid."

Võrno sõnul on selle lavastusega publiku ette tulek tema jaoks justkui põranda peale tulemine. "Ma olen ju õnneks näinud väga palju lisaks neile inimestele, kes ei vaja mind või kes ei taha mind kuskil näha, rohkem neid inimesi, kes ütlevad, et kus sa oled, tule välja ja hakka tegutsema. See annab mulle jõudu, head energiat ja ma tean ja usun, et publik ootab mind ära ja ta ei pea selles pettuma," tõdes Võrno.