"Väidetavalt oli minu sündimisega mingi jama. Sündisin liiga vara ja arstid ütlesid mu emale, et see poiss kunagi kõndima ei hakka. Ema ehmatas täiesti ära ja otsustas, et teeb kõik mis võimalik, et arsti ennustus täide ei läheks. Võimles ja ujus ja hüppas ja kargas minuga. Sellest tulenevalt tehti minuga loomkatseid ja pandi mind rahvatantsu, jalgpalli, džuudosse ja kõik asjad prooviti minu peal ära," ütles Reigo Ahven, kes on sündinud 13. märtsil 1982. aastal.

"Mina olen Õismäe pätt. Siiamaani on Õismäe minu jaoks üks kallemaid kohti. Neli korda nädalas käisin Tabasalu muusikakoolis. Lasteaias käisin ka. Mu paps oli suur melomaan," meenutas Ahven.

Ahvena sõnul oli ta väga mehhaaniline pilliõppija. "Mulle sobis sõjaväeline drillimine, näiteks heliredelite puhul. Olin väga elav laps, aga mulle meeldis kammida heliredeleid nõrkemiseni, see oli nii põnev, sest natukese haaval läksin kogu aeg paremaks, iga päev mängisin," muheles Ahven.

Helmut Aniko oli Ahvena solfedžo õpetaja, kes ühel päeval tunnis ütles, et ta mängib ka trumme. "Sain sellest nagu puuga pähe. Meil polnud Tabasalu muusikakoolis mitte ühtegi trummi. Mu vanem õde soovitas, et jaluta Otsa kooli ja äkki seal saad proovida. Seal sündiski sekunditega otsus, et see on nii lahe asi, et kui mul selles elus lastakse, siis ma tahan olla trummar," meenutas Ahven hetke, kui ta leidis oma tõelise kutsumuse.

Ahven on õppinud trumme Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis ja hiljem end täiendanud Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias ja Helsingi Kunstiülikooli Sibeliuse akadeemias.

Bändi tegemist alustas Ahven juba koolipoisina. "Sõitsime isaga Lätti mulle trumme ostma," sõnas Ahven.

Ahven õppis Tartu Ülikoolis ka semiootikat ja kulturoloogiat. "Mu trummiõpetaja Roland Puusepp, kes mängib Terminaatoris trumme, ütles mulle ühel päeval, et trummid on sul selged, mine õpi nüüd endale mingi teine amet veel. See oli hetk, kui mul sai 12 klassi läbi, olin 18-aastane," nentis Ahven. "Tegin ka Tartus õppides bändi."

"Ma pean ütlema, et see on hämmastav, kuidas peaaegu kõiki asju, mida ma ülikoolis õppisin, olen suutnud mitte ainult oma elus rakendada, vaid ka pööranud need reaalselt rahaks ehk väärtuseks, mille eest keegi maksab. Mul on hästi põhjalik muusikahuvi, ettevõtlushuvi, aga ka hästi põhjalik teksti analüüsimise huvi ja kultuuri kui fenomeni analüüsimise harjumus. Ma ei kahetse mitte minutitki Tartu Ülikoolis üheski loengus veedetud aega, ilma selleta oleksin hariduse mõttes pöördumatult vaesem," nentis Ahven.

Trummide taga olla pole aga sugugi lihtne. "Mul on igasuguseid asju laval juhtunud. Ma olen poolteist-kaks meetrit koos tooliga lava taha kukkunud. Ma olen kukkunud ühe ja teise jalaga mööda astudes, seljaga mööda toetades olen kukkunud, olen lavale peale minnes kukkunud, trummid on kukkunud üht- ja teistpidi. Üks kord käisin Karl-Erik Taukari bändis Hansu asendamas ja ma lõin heliproovis nii kõvasti ja isuga, et taldrik kukkus koos statiiviga täpselt peakaabli peale nii, et elekter läks kuidagi taldrikusse ja põletas taldrikusse augu sisse. See oli unikaalne kaabel, mis giljotineerus, ja äkki oli täielik vaikus. Teisest Eesti otsast pidi uue kaabli tooma. Mida kõike on saanud juhtuda. Muhu olen endale pähe suutnud lüüa või käe niimoodi puruks, et verd lendab. See on ikka uskumatu juhtumite lehvik, mis sind tabab, kui oled otsustanud hakata elukutseliseks rütmimuusikuks," muheles Ahven.

Kõige rohkem on tema elu aga mõjutanud Jazzkaare festival. "Jazzkaare vankumatu usk, lootus ja armastus selles suunas, et džässikontserdid võiksid Eestis toimuda."

Ahven tõi välja, et inimene on edev ja vahetu tagasiside muusikule nii-öelda inimeseks olemise tõeline maasikas. "Mulle meeldib, et muusika on küllaltki aus. Igaühel on õigus seda teha ja publiku hulk määrab siis selle, missugune mõju su muusikal on. Inimene vajab oma eluks tuttavat ja uudset. Mulle tundub, et muusika on selline asi, et kui sa koos teiste inimestega pilli mängid, siis tulemus on alati jäägitult põnev. See sõltub ruumist, õhurõhust, mis hetkel ja kellega sa seda teed ja kellele. Mulle meeldib organiseeritud helide kollektiivi tekitamine. Kui maja võib valmis saada, siis lugu ei saa kunagi valmis, see uueneb ja teiseneb. Mulle meeldib ka muusika mittepraktiline mõõde, mõni asi peabki olema elus lihtsalt sellepärast, et ta on ilus ja mõjub meile millegipärast," nentis Ahven.