"Nii kummaline kui see ka pole, meeldisid mulle lapsena vene sõjafilmid, sest seal olid ilusad sõjalaulud. Mul oli vähemalt 20 sõjalaulu peas," ütles 3. novembril 1969. aastal Valgas sündinud muusik Margus Põldsepp.

Muusika oli Põldsepa sõnul Valgas väga au sees. "Tegin seal oma esimesed bändid ja laulsin koorilaulu."

Põldsepale meeldis väga raadiost ja telest laule lindistada. "Hiljem tekkisid juba sellised stuudiod, kuhu viisid oma lindi, ütlesid, mis muusikat tahad ja raha eest siis salvestati," meenutas muusik. "Isal oli kolm venda ja kolm õde ja vanaema oli ka kõva laulja. Suguvõsapeod käisid hommikul kella viieni välja. Mul endal on kaks 12-aastast last ja nemad käivad ka muusikakoolis."

Keskkoolis läks Põldsepp matemaatika-füüsika eriklassi, kuhu läksid kõik need, kes natuke paremini õppisid.

14-aastaselt kutsusid vanemad koolipoisid ta ansamblisse laulma ja klahvpille mängima. "Kuigi klaver pole kunagi mu tugev külg olnud, muusikakoolis õppisin ma akordionit," muheles muusik. "Isa mängis ka akordionit ja see oli loogiline jätk, et mina pean ka mängima."

"Jõudsin ära käia ka nõukogude armees ja pärast seda hakkas mu teine elukaar pihta. Ka sõjaväes tegin bändi, isegi kahte bändi. Meil oli kaks väeosa, aed oli vahel. Kõigepealt kutsus mind laulma naaberväeosa ja siis laulsin enda väeosas, ja seal tegime rokilikumat muusikat," meenutas ta.

Sõjaväest tagasi tulles oli ta täitsa segaduses, et kes temast peaks saama. Ando Kivibergi soovitusel läks ta rahvamuusikat õppima.

"Minu jaoks oli üks märgiline kohtumine ansambliga Väikeste Lõõtspillide Ühing. Nad käisid 1990. aastal meie koolis esinemas ja siis oli mul esimest kord ahhaa-moment, et niimoodi saab ka rahvalaule laulda nagu Marko Matvere teeb. Sealt mul arvatavasti tuli Untsakate bändi tegemise algidee, nende mõjust," meenutas Põldsepp. "Untsakad alustasid tegevust 1992. aasta oktoobris."

18 aastat on Põldsepp Karksi-Nuia muusikakooli direktor. "Noored on vägevad. Olen kursis kõikide noorte pärimusbändidega."

"Lavanärv peab alati olema, muidu pole mõtet lavale minna. Kui närvi ei ole, pole sul rahvale midagi öelda," nentis Põldsepp.

"Mina tunnen loominguliselt end praegu tippvormis. Ma arvan, et tõmme muusika poole on kuskilt kõrgemalt poolt kaasa antud, seda omandada pole võimalik, sa pead olema sellega sündinud. Kui iva on sul olemas, võib tõmme aja jooksul sinus suuremaks areneda, aga sisu peab ka olema," mõtiskles Põldsepp, kes pole kunagi igatsenud teha midagi muud peale muusika tegemise.

Põldsepp lisas, et kui ta muusikat teha ei saaks, oleks ta ajalooõpetaja või sõdur. "Sõjaajalugu on minu hobi ja kui muusikaga siduda, siis just eestlaste sõdurilaulud. Ma uurin neid praegu, käin magistriõppes ja loodan, et minu töö saab ka sel teemal olema."