"Muusikapisik on minusse tulnud nii ema- kui ka isaliini pidi. Ema poolt Liivide dünastiast on ka muusikat kõvasti sees. Kindlasti poleks minust matemaatikut saanud ja see oli minu jaoks juba väikesest peale loogiline tee hakata muusikaga tegelema. Ma hakkasin enne laulma kui rääkima," ütles ansambli Sadu laulja ja viiulimängija Sofia-Liis Liiv, kes on sündinud 2001. aastal ja sai sel aastal 25-aastaseks.

Liivile meeldib ka õpetamine ja noorsootöö. "Mulle meeldib inimestega suhtlemine," tõdes ta.

"Ma olen kasvanud muusika sees, mis on loodud juba ammu enne minu sündimist. Teatav nostalgia on ka minu veresoontes juba eos miskipärast olemas. Mulle on aeg-ajalt tundunud, et ma olen valel ajal sündinud. Ma arvan, et see oleks võinud juhtuda aastakümneid varem, aga kui vaadata passi, siis on asjalood teised," muheles Liiv.

"Mul oli kunagi väikese lapsena süntesaator, kus nuppu vajutades kõlas Camille Saint-Saënsi "Loomade karneval". See on hästi minu lapsepõlve kõlaga lugu. Enne 1. klassi läksin ka muusikakooli eelkooli, kuueaastaselt hakkasin klassikalist viiulit õppima, mulle väga klassikaline muusika meeldib, nendes lugudes on teatav rahu ja suursugusus," nentis Liiv.

Liiv tõi välja, et ühel hetkel jättis ta muusikakeskkoolis õpingud pooleli, sest leidis, et tema iseloom ei ole selline, mis oleks teda viinud soolointerpreediks. "Läksin Tartusse hoopis pärimusmuusikat õppima," lisas ta. "Mul oli tunne, et ma ei soovi kogu aeg võistelda. Mulle tundus, et interpreediks olemine või soolomängija tunne ei olnud minu jaoks nii oluline."

"Ma olen muusikast nii läbi imbunud, et muusika on minu jaoks sama loogiline nagu õhu hingamine," nentis Liiv. "Klassikalise interpreedina maailmas läbi lüüa pole kerge. Ma tundsin võistlusmomenti liialt palju, minu jaoks ei ole muusika võistlemist väärt. Muusika juures ei peaks olema võistlusmomenti."

Etnolaagris käies avanes tema jaoks hoopis teine maailm. "Seal sain oma viiulimängurõõmu tagasi. Mul oli kaheaastane periood, kus ma pilli üldse kätte ei võtnud, sest olin arvamusel, et las teevad seda need, kes oskavad minust paremini."

Liivi sõnul oli teda lihtne õpetada. "Ma kas õppisin ja olin tubli, viks ja viisakas või mind see konkreetne aine absoluutselt ei huvitanud ja siis oli minuga raske. Ma olen ennast alati suutnud erinevatest olukordadest välja rääkida. Lapsena olin loov ja pisut kärsitu, et tahtnud paigal küsida, aga minuga oli ikka lõbus ka," muheles Liiv, kelle esimesed bänditegemised jäävad varajasse teismeliseikka.

Väga palju oma elust on Liiv tegutsenud bändides taustalauljana. "Taustalaulja on väga tore amet, sest saad teha väga ägedate inimestega väga toredaid asju ja mul oli plaan taustalauljaks pikaks ajaks jääda. Ma ei kippunud ette, sest arvasin tõesti, et taustalaulja amet on mulle omasem. Olles nüüd ansambliga Sadu ka eesliinil, ei saa ma öelda, et mulle see roll ei meeldiks. Sellel on ka oma võlu ja valu," nentis Liiv.

2023. aastal oli Liiv Alika taustalaulja suurel Eurovisioonil Liverpoolis.

Pikalt oli Liiv tantsuõpetaja, aga praeguse tiheda muusikuelu tõttu õpetamisega tegeleda ei jõua. "Tahan teha kõiki asju väga hästi, aga korraga kõike ei jõua," sõnas Liiv.