"Muusikat armastavaid inimesi ja lauljaid on meie peres küll, ema on väga armastanud koorilaulu ja tema rääkis, et mu vanaema ja vanaisa laulsid kahehäälselt," ütles muusik Kaisa Kuslapuu. "Kuna keegi pilli me peres ei mänginud, tahtiski ema mind suunata muusikakooli."

Lasteaias Kuslapuu ei käinud, vaid oli vanaemaga kodus. "Vanaema oli enamik päevast aiamaal, mina tegelesin toas oma asjadega," muheles Kuslapuu, kelle kodus mängis hommikust õhtuni köögiraadio. "Päris vaikust meie kodus ei olnud."

Kuslapuu hakkas tähelepanelikumalt laulude sõnu kuulama ja talle oli suur üllatus, et täiskasvanud laulavad raadios oma muredest ja probleemidest. "Väiksena sain aru, et täiskasvanute vaade elule on kurb," nentis muusik.

Koolis läks Kuslapuu teise klassi, muusikakooli eelklassi läks ta enne kooli algust. "See oli minu jaoks traagiline, sest mul on vanem vend, kes 1. klassi minnes sai aabitsa. Mina lehitsesin ja vaatasin venna aabitsat ja ema ütles mulle, et ma saan ka ühel päeval aabitsa, aga tegelikult ei saanud. See oli ränk löök," tõdes Kuslapuu.

Lapsepõlves meeldis talle väga raamatuid lugeda ja ka luulet. "Luule hakkas mind köitma juba üsna noorest peast."

"Jumal tänatud, et ma kooli kõrvalt muusikakoolis sain käia, sest ma ei tea, mida ma muidu oleksin teinud. Ma tunnen, et ma olen olnud väga vintske, aga kas neid kannatusi koolis oli ikka nii palju vaja. Põhikooli kogemus oli väga raske, kiusamist oli väga palju. Teise klassi tulles olid juba mingid grupid ees, poiste vahel oli klassis palju füüsilist väivalda. Tüdrukud püüdsid omavahel ka kohta kätte näidata, nii nagu oskasid. Nagu loomaaia tunne oli, et sa teed ennast hästi väikseks ja üritad mitte jalgu jääda, alati ootasin, millal saan muusikakooli," meenutas Kuslapuu.

Muusikakoolis õppis Kuslapuu seitse aastat klaverit. 10. klassis õppis ta veel aasta aega viiulit.

"Käisin 10. klassi veel Võrus ära, aga siis sain aru, et ma ei taha siia veel kaheks aastaks jääda. Mõtlesin, et kooli seltskond vahetub pärast 9. klassi ja olukord läheb paremaks, aga siis tuli uus sats õpilasi ja ma tundsin, et ma ei ole ikka õiges kohas. 16-aastasena kirjutasin kirjanditunnis essee, väljendades oma pettumust koolisüsteemis. Sain aru, et mina olin sisuliselt ainus, kes õppis tavalise õppekava järgi selles klassis, teiste õpilaste puhul, kes olid sattunud sinna gümnaasiumisse, lasti latti nii palju allapoole, et mul oli iga päev lihtsalt piinlik koolis õpetajate ees, et mind ümbritsevad inimesed ei taha õppida, miks me siin üldse oleme ja mida me teeme," meenutas Kuslapuu. "Ühesõnaga, elasin ennast välja."

See oli tema jaoks suur eneseületus, mida ta pärast töö äraandmist õpetajale kohe kahetses. "Järgmises tunnis vaatas õpetaja mulle väga sügavalt silma ja ma mõtlesin, et nüüd on direktorile jutule minek, aga õpetaja oli mulle kirjutanud umbes sama pika kirjandi vastu, kus oli öeldud, et põgene, mine Tartusse õppima, tal on seal sugulased ja et mul on vaja saada keskkonda, kus mul on hea õppida. Siis tekkiski see mõte, et otsida võimalust Võrust ära minna," tõdes Kuslapuu.

Ühe sõbra ema küsis, kas ta Tartusse Elleri kooli ei taha minna. "Ma polnud sellisest koolist kuulnudki," nentis Kuslapuu.

Muusikakoolis pandi ta juba avarakult esinema. "Mul oli lavanärviga hästi, suutsin ennast külmalt maha rahustada. Kuna ma suutsin oma koolielus igapäevaselt nii palju asju välja lülitada, pidin kogu aeg muid faktoreid enda ümber välja lülitama, et õppimisele keskenduda. Mu keskendumine oli nii hea, et suutsin laval hästi esineda," meenutas Kuslapuu, kes laulis ka kooris.

Kooriõpetaja pani Kuslapuu kooritunnis klaveri taha teisi saatma, et ta ise saaks dirigeerimisele keskenduda. "Kui ma kogu aeg olin vaikne ja suu kriipsuks tõmbunud kuskil nurgas, siis see, et ma sain kooritunnis saateid mängida, oli väga uhke ja hea tunne mu jaoks."

Lonitseera bändiga alustas ta 2019. aastal. "See oli mu esimene oma bänd," sõnas Kuslapuu.