Lauren Villmann: iga sotsiaalmeedias jagatud vahetu hetk on ikka kureeritud
Sisulooja Lauren Villmann rääkis "Ringvaates", et silmakirjalikud sisuloojaid müüvad oma jälgijatele vaid fassaadi, elades ise hoopis teistsugust elu. Villmanni sõnul jagab tema sotsiaalmeedias end üsna sellisena nagu ta päriselt on, aga kindlasti ei jaga ta igat aspekti oma elust, vaid iga vahetu asi on natuke kureeritud.
"Caro Claire Burke'i romaani "Yesteryear" peategelane on naine, kes on ülimalt silmakirjalik ja see lugu käsitleb teemasid, mis on tänapäeval aktuaalsed ja neid elualasid, mis on uued, huvitavad ja mitmekülgsed, näiteks sisuloome või tradwife ," ütles sisulooja Lauren Villmann. "Tradwife on sisuliselt ettevõtlusmudel, üks vorm sisuloomest, kus naised, kes on tegelikult ettevõtjad, müüvad naistele ideoloogiat, et naine peaks olema kodune, alluma oma abikaasale ja elama hästi traditsioonilist ning minevikku vaatavat elu."
Villmanni sõnul aga naised, kes sellist elustiili sotsiaalmeedias väga tugevalt promovad, on ettevõtjad ja teenivad sellega suurt raha. "See on meie ühiskonnas vastuoluline koht ja inimesed, kes seda sisu tarbivad, mõtlevad, kui ilus elu, nad ei näe sinna taha," nentis Villmann.
"Ma teadsin, et autoril on inspiratsiooniallikaid. Kui raamatu läbi sain, avasin Tiktoki ja üsna pea tuli välja üks kindel naine, kellega on raamatukangelasel üsna palju paralleele," sõnas Villmann.
Ballerina Farm on USA sotsiaalmeedia sisulooja ja ettevõtja Hannah Neelemani kasutajanimi ning tema pereettevõtte kaubamärk. Neelemanil on üle kümne miljoni jälgija.
"Uurides tema elu kohta, on seal paralleele ka sellega, et nad on väga jõukad. Seal on palju kihte, mida see raamat ka puudutab," tõi Villmann välja.
"Probleem, mida see raamat näitab, on see, et kui sa tahad elada traditsiooniliste väärtuste järgi, on see väga tervitatav, aga olles selle juures väga silmakirjalik, ja varjates, et tegelikult sa ei ela seda elu, vaid müüd seda fassaadi teistele," tõdes Villmann.
Raamatu lõpp oli Villmani jaoks kohati rutakas, aga peakarakteri mõtted olid väga välja arendatud ja seal oli palju kohti, mis panid mõtlema. "Selleks, et lugu meeldiks, ei pea sulle peategelane meeldima. Mulle ei meeldinud raamatus ükski tegelane, välja arvatud lapsed, neist oli väga kahju," sõnas Villmann.
"Ma tahan ka endale ausalt otsa vaadata ja mõelda, kas siin kuskil on mingeid sarnasusi. See oli ikka väga ekstreemne raamat, aga kõik sotsiaalmeediatarbijad saavad aru, et see ei olegi päris elu. Võib-olla mitte päris kõik, aga mul on tunne, et teadlikkus on jõudnud sinna, et isegi kui ma tunnen, et ma jagan end üsna selliselt nagu ma olen, siis iga mõtlev inimene saab aru, et ma ei jaga igat aspekti oma elust. Isegi vahetu asi on natuke kureeritud," nentis Villmann.
"Minu piirid on seal, et minu kanal on minu oma ehk siis ma ei saa teiste inimeste privaatsust ohverdada. Ma võin rääkida oma mõtetest ja tunnetest, kas emana, sõbrana, tütrena, aga ma ei saa panna sõnu teiste inimeste suhu ja teiste inimeste tundeid jagada. Sama käib ka laste kohta," tõi Villmann välja.
Villmanni sõnul tal sellist tiimi ja produktsiooni taga ei ole nagu raamatukangelasel. "Lastel hoidjat ei ole ja kõike teen ise. Olen kokk, koristaja, filmimees ja monteerija. Mina olen enda boss ja mul on väga lihtne see, et kui mul pole hea päev, siis sel päeval ma tööd ei tee," muheles sisulooja.
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Ringvaade", intervjueeris Grete Lõbu









