"Mu vanemad polnud üldse muusikaga seotud, isa oli autojuht, kes sai Stalinilt 25 pluss viis ja ja ema töötas personalijuhina tolle aja mõistes," ütles 12. mail 1960. aastal Pärnus sündinud Aivar Mäe.

Koolis avastati, et Mäel on päris hea hääl ja ta läks poistekoori. "Siis tassiti mind Tartusse, Tallinnasse ja igale poole. Pidin igal pool "Õrna ööbikut" laulma. Mingil hetkel tuli häälemurre, siis olin võrkpallur ja hiljem läksin jälle muusika juurde tagasi," meenutas Mäe.

Pärnu oli tol ajal väike provintslinn, kus väga vähe toimus. "Suhteliselt igav oli, seetõttu tuli ise teha ja korraldada. Vähemalt oli meil teater."

"Lasteaed oli minu jaoks väga põnev koht, kus tuli end maksma panna. Mänguasju oli vähe. Väga äge olelusvõitlus käis seal. Kui lasteaed lõppes, öeldi mulle, et nüüd peab kooli minema, lasteaed ja kool olid kõrvuti. Läksin esimesel päeval kooli, kus mulle tundus väga igav ja teise tunni aja ma lahkusin koolist ja läksin lasteaed tagasi, sest seal oli tunduvalt põnevam," nentis Mäe.

1960. aastate lõpus oli Mäe sõnul kõikide iidoliks Jaak Joala. "Nii minulgi. Ma arvan, et ka oma hilisemas karjääris ma Jaagu teatud šnitte oma vokaalis kasutasin. Jaak oli üdini musikaalne ja väga palju tänu tema emale, kes tegi väga palju tööd tema vokaaliga," nentis Mäe. "Jaak sai emalt klassikalise baasi, mis aitas hiljem tal Venemaal anda neli-viis kontserti päevas."

"Kui mul oli häälemurre ja läksin sporti tegema, siis mu õpetaja Evi Kõrre, kes tänaseks on lahkunud, ütles, et ma peaksin muusikaga edasi tegelema. Siis läksin muusikakooli, olin 12-aastane ja üritasin ennast ära mahutada seitsmeaastase pinki, istusin nendega ühes solfedžotunnis ja ühel hetkel mu solfedžoõpetaja ütles, et nüüd tuleb minna Tallinna," muheles Mäe.

Kuigi eksamid olid keerulised, sai ta muusikakeskkooli sisse. "Laste muusikakooli oli mul ainult üks aasta, selle baasilt läksin, see oli väga ränk üleminek. Õppisin klarnetit, see pill mulle lihtsalt pisteti pihku," sõnas Mäe.

Mäe meenutas, et osales ETV saates "Suvi lauluga" ja võitis. "Pärast seda kutsuti mind konkursile "Kaks takti ette". See oli ülikeeruline aeg, sest need laulud, mis mulle valiti, olid vokaalselt minu jaoks liiga keerulised, olin just häälemurde läbinud ja ma ei suutnud neid ära laulda. Olime Anne Veskiga koos ühes saates," nentis Mäe.

Muusikakeskkooli ajal töötas Mäe Pärnu rannahoones. "Kõik suvevaheajad laulsin seal. Hiljem laulsin kõrtsides, kus tegime haltuurat, näiteks Viitnal, kus sai pidu pidada varaste hommikutundideni, erinevalt Tallinna baaridest, mis kindlal kella-ajal kinni pandi."

"Tänapäeva noored lauljad on väga andekad ja näevad iseendaga väga palju vaeva, et läbi lüüa, võrreldes meie ajaga, kus noored, eriti mina, olime piisavalt laisad. Me lootsime oma andele ja kõigele sellele, mis jumalast on antud, aga ise nii palju vaeva ei näinud," sõnas Mäe.

"Kogemust, mis ansambel "Vitamiin" kolme aasta jooksul mulle andis, pole võimalik üheski koolis õppida. Vahel oli viis kontserti ühel päeval," muheles Mäe.

Mäe meenutas Venemaal toimunud staadionkontserte, kus kõik tuli lindi pealt, sest polnud sellist võimendust, millega suurt staadionit ära võimendada. "Me olime laval ja tavalise kassettmaki lint jooksis kokku. Kuna laval polnud mikrofoni ega ühtegi kaablit, aga oli 15 000 inimest lava ees, kellega sul puudus kontakt, siis lihtsalt vile saatel lahkusime areenilt. See oli tõesti õudne tunne," meenutas Mäe.