Alika: Narva elanikud võivad vahel tunda, nagu nad oleksid tsirkuses
Laulja Alika Milova rääkis saates "Heli nälg", et tema elu jooksul on Narva päris palju muutunud, kuigi vahel, näiteks 9. mail, võivad sealsed elanikud tunda, nagu oleksid nad tsirkuses.
2023. aastal käis Alika Milova Eurovisioonil looga "Bridges", mida ta esitab kontsertidel tänaseni. "Ühtegi kontserti ilma selleta ei lähe. Peab tegema ära," tõdes laulja, kes on varem öelnud, et tal on lihtsam muusikat kirjutada hetkedel, mil tal ei ole hea tuju.
"Kui sa oled heas tujus, siis sa pigem naudid hetke. Kui sul on halb tuju, siis sa proovid seda kuidagimoodi endast välja lasta. Kes mida siis teeb. Kes karjub, kes paneb asju päevikusse, mida ma ka suhteliselt tihti teen, ja olen väga õnnelik inimene, et saan oma valu, kurbust või viha panna muusikasse. Ja teha sellest siis toreda või mitte väga toreda laulu," rääkis Milova.
"Võib-olla keeran ma neid negatiivseid emotsioone oma lauludes veidi enesekindlamaks. Niimoodi on juhtunud. Mulle meeldib kirjutada neid nii, et nad annaksidki enesekindlust juurde. Nii mulle kui ka loodetavasti teistele. Aga minu arvates on seal ikka mingisugune melanhoolsus või kurjus sees, aga ta on sinna ilusti teiste asjade vahele pandud," tõdes ta.
Milova sündis 2002. aastal Narvas. Sünnilinn on Milova lapsepõlvega võrreldes muutunud. "Nii visuaalselt kui ka inimeste poolest. Mul on väga hea meel, et seal renoveeritakse kõike ja tehakse ümber, parandatakse asfalti jne. Mulle tundub ka, et viimased neli aastat on inimestega natuke halvemini läinud. Inimesed võib-olla tunnevad seal, nagu nad oleksid keset tsirkust. Eriti sellistel päevadel nagu 9. mai, kui välismeedia alati kohal on ja alati küsitakse, ka minult, et kuidas siis oli Narvas elada," rääkis Milova.
"Nagu see oleks mingi väga imelik paik, kus elada. Samas ma näen ka, et mingil määral see integratsioon on ikkagi toimumas ja inimesed käivad seal ka niisama puhkamas ning Narvat vaatamas. Mina tegin ka seal eelmine aasta giidituuri, mis oli väga tore. Mul on täitsa kolm raamatut kodus olemas, kust mulle meeldib väga Narva ajaloost lugeda. Kui sõbrad tulevad Narva, siis ma muutun kohe giidiks," muigas ta.
Lapsepõlves ei saanud Milova kuidagi ilma laulmata olla. "Sellepärast mind vist saadetigi sinna vokaalansamblisse. Muidu mul ei olekski sellist saatust, nagu praegu on. Alates teisest eluaastast hakkasin juba kodus kontserte andma. Kui vanemate sõbrad külas olid, siis pidi ka üks kontsert toimuma. Ja kui keegi ei kuulanud... Oi, oi, oi! Siis oli ikka pahandus majas. Peatasin oma kontserti ja ütlesin, et "sina jää vait" põhimõtteliselt," meenutas Milova, kelle peres ei ole ühtegi professionaalset muusikut.
"Isa on väga hea muusikamaitsega mees, talle meeldib kitarril mängida ja laulda. Ma saan aru, et noorena ta ikkagi kaudselt unistas muusikukarjäärist. Ma olen väga tänulik talle, et ta mulle lapsepõlves nii palju muusikat lasi. Emale meeldisid alati rohkem tantsud. Aga lõppude lõpuks meil jaotuski niimoodi, et õde on professionaalne tantsija ja mina laulja. Mina läksin isa unistuste teed ja õde ema unistuste teed," rääkis Milova.
Ühe lemmikuna võttis Milova saatesse kaasa ansambli Oasise loo. "See otseselt polegi mu lapsepõlvemuusika. Stiililiselt on, 90 protsenti muusikast, mida ma lapsepõlves kuulasin, oligi Oasise sarnane rokk. AC/DC oli meil alati peres oluline ja käisime ka koos isaga kontserdil. Aga Oasis on mulle just viimasel ajal hakanud väga meeldima," märkis ta.
Milova tegi lapsena ka ise raadiot. "Mingisugune veebisait oli, tegin raadiot ise, juhtisin saadet, panin oma lemmiklugusid vahele. Ma helistasin ka Sky raadiosse, palusin soovilugusid," muigas Milova, kes muusikakoolis õppis seitse aastat kitarri, sinna kõrvale ka klaverit, mille juurde ta tänaseks jäänud on.
Vahepeal on Milova ka basskitarri mänginud. "Ühes psühhedeelse roki bändis. See oli täpselt enne superstaarisaadet. Seal ma olin bassist ja poolteist aastat käisin eraõpetaja juures ka trumme mängimas," naeris Milova, kes võiks üksi bändi kokku panna.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor
Allikas: "Heli nälg", intervjueeris Andres Oja






