"Ma olin Tartus tudeng, kui Andres Valkonen astus ülikooli klubis minu juurde. Keegi oli talle öelnud, et ma kirjutan luuletusi. Andres tuli mõttele saata oma laulud võistluskontserdile ja esimene laulutekst, mis ma talle kirjutasin oli "Las jääda ükski mets". Selle eest saime Lahemaa rahvuspargi auhinna. Juba järgmisel aastal tuli lugu "Leib jahtub"," meenutas Leelo Tungal.

"Mõlemate lugude esitaja oli Tõnis Mägi. Ma arvan, et Tõnis on nende laulude parim esitaja. See jõud, mis Tõnisel taga on, ja mingisugune Eesti ürgne jalad maas olemine, seda ei saa õppida, see on Tõnisel veres," lisas Tungal.

Tungla esimene viisistatud luuletus oli "Oma laulu ei leia ma üles". "Selle kirjutasin 17-aastaselt ühes laagris, kus ma olin nii vara üleval, koidu ajal, et nägin Eestimaa ilu, see oli selline meeleolu, mida ma ei osanudki väljendada, sellest ka see luuletuse pealkiri. Selle luuletuse leidis üles Valter Ojakäär, kes luges väga palju luulet, ja tegi sellest laulu, mina sellest midagi ei teadnud, " meenutas Tungal. "Olin just keskkooli lõpetanud ja ülikooli läinud ja kuulsin seda laulu raadiost."

Tungal mõtles, et keegi on tema pealt maha kirjutanud, et nii sarnane tekst on. "Kuulasin loo lõpuni ja selgus, et oligi minu laul. Valter Ojakäär oli mind taga otsinud, aga keskkoolis ei olnud, ülikoolist ei osanud otsida. Laul sai ühel võistlusel teise auhinna."

Tungla sõnul oli nende esimene silmast silma kohtumine eriti tore. "Tartu tudengina Tähtveres hääletades võtsid Ojakäär ja Heljo Sepp mind oma auto peale."

Hiljem viisistas Ojakäär veel mitmeid Tungla luuletusi ja tegi ka tellimusi lugudeks.

Tungal tõi välja oma suurima muusikalise saavutuse, mis toimus 7. klassis, kui ta esitas Keila rajooni isetegevusülevaatusel Korea rahvaviisi "Ööbik". "Sain 1. koha, aga see oli ka mu ainuke saavutus, enam ma sellega hakkama ei saaks. Mu ema oli väga laulupeohuviline ja isa mängis kõiki pille, mis talle kätte juhtusid. See päästis isa ka sõja ajal, ta pääses orkestrisse, kus olid Abi Zeider ja teised hilisemad muusikud. Isa põhipill oli trompet," tõdes Tungal.

Raadio oli Tungla sõnul üks tema põhilistest lapsehoidjatest. "Raadio kogu aeg mängis. Kui ma kodukontserte andsin, siis ma olevat teadustanud: "Laulab Leelo Tungal Veera Neluse häälega! Raadiost pean siiani rohkem lugu kui televiisorist."

Kirjanike liitu võeti Tungal vastu 1979. aastal ja selleks ajaks oli tal juba väga palju lasteraamatuid ning kolm luuleraamatut ilmunud.

Autorite ühingus on kirjas, et Tungal on üle 1000 lauluteksti kirjutanud. "Seal on palju ka samale tekstile tehtud viise mitmelt heliloojalt. Palju on ka tõlkeid. Tõlketekste telliti omal ajal väga palju. Vahel tõlkisid laulu mingi kõla järgi. Anne Veskil on üks laul, mille originaalis olid sõnad "ja glebe", minu versioonis sai sellest "Nii leebe ma olla ei saa", " nentis Tungal.

Ivo Linna oli Tungla kursusekaaslane. "Talle tõlkisin laulu "Tühi päev", mida ma praegu natuke häbenen, sest see oli kõige esimene tõlge ja seal oli palju täitesõnu, et rütmi pidada. Igavene tegemine oli grammofoniplaadilt sõnu maha kirjutada, plaati peatada ju ei saa. Kui tõstad helipea ära, siis võid plaati ka rikkuda."

Marju Länikule tõlgitud kaks laulu "See öö on armastuse aastapäev" ja "Varjude mäng" sai Tungal juba kassettmagnetofoni pealt kuulata, mis Länikul olemas oli. "See oli nii huvitav, lindi sai peatada seal, kus tahad, ja siis jälle edasi mängida," muheles Tungal.

Tungla ema oli suur laulupeofanaatik. "Veel enne pilve peale minekut sai ta ikkagi telekast kuulda, kui minu laulud laulupeol kõlasid. See on väga eriline tunne. Viimasel laulupeol oli isegi kolm minu laulu, kahjuks Andres Valkonen just natuke aega enne seda lahkus."