Kärt Johanson kasvas üles keskkonnas, kus muusika oli igapäevase elu osa. Johansoni sõnul oli tema lapsepõlve kõige olulisem muusikaline mõjutaja koorimuusika. Mõlemad vanemad laulsid koorides ning laulmine kuulus loomulikult ka perekonna sõpruskonna ellu. Seetõttu ei ole koorimuusika tema jaoks pelgalt kontserdimuusika.

"Koorimuusika oli minu teadvuses pooleldi isegi rahvamuusika. Ta ei olnud selline lavamuusika, ta oli midagi, mille sees ma üles kasvasin," rääkis ta. 

Veljo Tormise loomingul oli selles maailmas eriline koht. Johansoni sõnul ei olnud Tormis nende pere jaoks üksnes tunnustatud helilooja, vaid ka sugulane. Eriti eredalt meenus talle Tormise 50. sünnipäeva eelõhtu, kui sugulased õppisid selgeks "Ingerimaa õhtud" ning esitasid selle helilooja auks.

"See oli jälle täpselt seesama näide selle kohta, et nagu on koorilaul, aga minu jaoks oli see osa lapsepõlvest," ütles Johanson.

Oma muusikutee algust seostab Johanson eelkõige vanema venna Jaak Johansoniga. 1985. aasta Tartu kevadisel folgipeol astus 13-aastane Kärt Johanson vendade kõrval üles esimest korda suurema publiku ees. Tollal ei olnud tal veel plaani laulmisega tõsisemalt tegelema hakata, vaid kogu ettevõtmine pigem Jaagu algatus.

"Peter, Paul and Mary meeldis talle hirmsasti ja ta laulis neid laule teisigi. Niimoodi ta sinna kohale tiris. Ja ise ta on selles süüdi, et ta tiris, pärast ma enam temast lahti lasta ei tahtnud," meenutas ta.

Kuigi Johanson on laval olnud alates teismeeast, tunnistas ta, et lavanärv saadab teda siiani. "Närvitseja olen ma suur," avas ta ja lisas, et närv tekib sageli sellest, et ta ei taha kuulajate aega raisata ega esineda lihtsalt esinemise pärast. "See on kuidagi seotud vastutusega."

Muusikaklass oli vastupanuliikumise oaas

Johanson õppis Tallinna 7. keskkoolis, praeguses Tallinna Inglise kolledžis. Ta tunnistas, et kooliskäimine ei olnud talle algusaastatel meeltmööda. "Mulle meeldis nii väga kodus olla. Kool tundus kuidagi selline võõras," meenutas ta.

Olulise jälje jättis aga muusikaõpetaja Tiia-Ester Loitme, kelle juhendamisel tegutses kooli kammerkoor. Johansoni sõnul oli muusikaklass omamoodi turvaline koht.

"See muusikaklass neljandal korrusel oli ikkagi selline vaikne vastupanuliikumise oaas, kuhu sa võisid minna, ukse kinni panna ja sa teadsid, et siin võib olla ja rääkida," ütles ta.

Ka poliitiliselt murrangulisel ajal tegi tema klass tähelepanuväärse otsuse, jättes komsomoli astumata. "Meie klass oli esimene klass, kes keeldus astumast," meenutas Johanson. Tema sõnul kutsuti õpilasi ja lapsevanemaid kooli juhtkonna juurde selgitusi andma, kuid klass jäi oma otsusele kindlaks.

Johansoni nooruses mängis muusikamaitse kujunemisel olulist rolli raadio ning suurt mõju avaldas ka Soome televisiooni edetabelisaade "Hittimittari", mille vaatamiseks tuli kiiresti koolist koju jõuda.

Koos vanemate vendade ja nende sõpradega kuulas ta aga Pink Floydi, Yesi ja Jethro Tulli. "Laotasime augustiööl tekid muru peale, oli tohutu tähistaevas ning Pink Floyd või Yes käis täie kõvadusega," meenutas ta. Eesti muusikast tõusis tema suureks lemmikuks Ultima Thule.

Mure eesti keele pärast

1984. aastal kirjutas Juhan Viiding luuletuse "Soov". Sel ajal tundsid eestlased tõsist muret oma keele ja kultuuri tuleviku pärast. Johansoni sõnul on toonane ärevus talle tagantjärele hästi mõistetav, sest ka praegu tunnetab ta sarnast ebakindlust, ehkki oht on teistsugune.

"Me oleme mõnes mõttes jõudnud praegu samasse punkti, aga see pole praegu vene keel, mis meie keelt ohustab, vaid rohkem inglise keel," ütles ta.

Johansoni jaoks ei ole küsimus üksikutes võõrsõnades ega keele loomulikus muutumises. Teda teeb murelikuks võimalus, et ühel hetkel võib eesti keel hakata taanduma valdkondades, kus see on seni olnud loomulik eneseväljenduse keel.

Johanson näeb, et eestlaste side oma keelega olnud ajalooliselt erakordselt tugev ning just see on aidanud rahvusel püsida. "Kui meil keelt ei ole, siis me kaome nagu need unustatud rahvad, kellest Tormis oma lood kirjutas," lausus Johanson.

Muusiku sõnul ei peaks neid küsimusi pidama liialdatud hirmudeks. Ta leiab, et tasub kuulata neid kultuuritegelasi ja mõtlejaid, kes on keele ja identiteedi teemal juba aastakümneid sõna võtnud.

"Mina olen väga-väga mures, et mis siis saab, kui me oma keele kaotame. Eesti on nii väike, meid on nii vähe," tunnistas ta.