"Lapsepõlv möödus Koplis, aga elasin kolm aastat perega isa töö tõttu ka Saksamaal, kus ma käisin rahvusvahelises koolis ja tegelesin ka muusika ja laulmisega," ütles 1997. aasta 8. augustil sündinud muusik Anett Tamm.

Eestis elades käis ta ETV mudilaskooris ja Saksamaal elades oli tal tore võimalus laulda Heidelbergi ooperiteatri lastekooris ja teha kaasa ühes Puccini ooperis "Boheem". "Minu esimesed suure lava kogemused pärinevadki sellest ajast," meenutas Tamm.

Muusik meenutab, et väiksena laulis ta igal pool, kus võimalik. "Mulle meeldis esineda, ükskõik, kellele esineda sai, peamiselt siis perele. Alati käis laulmise juurde ka koreograafia."

Professionaalses mõttes pole Tamme vanemad muusikaga otseselt tegelenud. "Ema on küll lapsest saadik laulnud koorides ja mänginud klaverit. Emapoolne vanaisa tegi nooruspõlves bändi nimega Alfa ja vanaisa nooruspõlve bändi nime röövisin endale ja panin oma esimese bändi nimeks. Vanaisalt tuleb biitlite muusika armastus, vanaisa mängis kitarri ka ja lapsena sai maal veedetud õhtuid nii, et vanaisa mängis kitarril Valgre lugu ja mina laulsin. Valgre lugu "Läbi saju" olin meie põhiline hitt," muheles Tamm.

Muusik meenutas, et Saksamaal olid väga toredad muusikaõpetajad. "See oli väike rahvusvaheline kool, klassid olid väga väiksed, palju toimus üksteise kultuuride tutvustamist. Õpetajad olid ise hästi vaimustuses enda ainetest ja muusikaõpetajad tutvustasid sageli oma lemmikuid. Neljandas klassis oli meil kõigil vaja teha uurimistöö, ise sai teema valida ja mina valisin teemaks kuidas saada staariks. Uurisin seda, kuidas staariks saamine muusikatööstuses käib," muheles Tamm. "Päris varakult pakkus mulle kogu see maailm laiemalt ka huvi."

Eestis oli muusikakooli õpe Tamme sõnul palju tõsisem. "Saksamaal käis alati töö ja lõbu koos. Minu armastus klaverimängu vastu kasvas just Saksamaal õppimise perioodil," nentis Tamm.

"Pärast gümnaasiumi oli mul tunne, võib-olla ka surve, et peaks õppima midagi korralikku. Astusin Tartu Ülikooli psühholoogia erialale, aga muusikat ei saanud ka täitsa kõrvale jätta. Samal ajal läksin õppima Elleri kooli rütmimuusika laulu erialale. Psühholoogia eriala ma ei lõpetanud, sest muusikas toimus minu jaoks nii palju, hakkasin salvestama oma esimest plaati, oli palju esinemisi," meenutas Tamm.

Põhikooli lõpus elas Tamm aasta aega perega Londonis ja seal tegi ta ka koolibändi. "Seal hakkasin ka rohkem kirjutama enda muusikat. Esimene täitsa enda bänd sündis Elleri kooli ajal, selle nimi oli Alfa Collective."

Väiksena kuulas Tamm Maria Listrat laulmas ja tahtis saada ooperilauljaks. "Tema oli lapsena minu inspiratsiooniks," nentis Tamm. "Lapsest saadik tahtsin saada lauljaks ja muusikuks, see oli mu unistus."

Tallinna muusikakooli sisseastumiskatseid tehes oli ta ise ka ebakindel ja tegi neid salaja. "Kui ma sisse sain, alles siis ütlesin vanematele, et tulen Tartust ära, ema ütles, muidugi. See ei olnud vanemate jaoks üllatus, et ma olin sellise otsuse teinud. See oli väga loogiline asjade kulg," sõnas Tamm, kes muusikaakadeemias õppis džässmuusikat.

Noorena oli lavanärv Tamme jaoks teema. "Omaloomingut esitades on lihtsam," tõdes Tamm.

"Nii esitaja kui kuulaja saab tänu muusikale avastada nii endas kui maailmas uusi tahke ja värve, mida ilma muusikata poleks võimalik isegi näha ja tunda. Läbi elu sa ju õpid iseenda ja maailma kohta nii palju, seda on nii põnev väljendada läbi loomingu, mis lubab seda teha nii otsekoheselt või abstraktselt, kui looja ise soovib," tõdes Tamm.