Lapsepõlve veetis Kõrvits Kalamajas. "Korteri müüs mu isale laulja Boris Lehtlaan. Peamiselt elasid selles piirkonnas Vene tehasetöölised, aga ikkagi kunstiinimesed juba ka, Toomas Kõrvitsal oli seal lähedal korter, näitleja Paul Poom elas samas kandis," meenutas Henry Kõrvits ehk Genka.

"Mu isal oli uskumatult uhke plaadiriiul. Ma ikka istusin seal plaadimasina ees ja kuulasin."

Gustav Adolfi gümnaasiumis käies värbas Kõrvits lapsi pioneerideks. "Ma olin oktoobrilaps ja pioneer. Mäletan, et kui oli pioneeriks saamine, siis osad lapsed ei tahtnud pioneeriks saada ja mulle tuldi ütlema "sa oled oma klassis pikem poiss, äkki ütled teistele, et pioneeriks on vaja saada"," muheles Kõrvits.

Kõrvits läkski klassikaaslaste juurde ja ütles, et kui nad pioneeriks ei hakka, siis tema on kuulnud, et KGB tuleb ja viib neil kodust värviteleviisori ära. "Ma ei tea, kust ma selle jutu võtsin," sõnas Kõrvits.

Juba lasteaias Kõrvits näitles, kooli ajal laulis ka laulukooris.

Kui tulid satelliitantennid, mida linnas veel ei olnud, sõitis Kõrvits bussiga maale sõbra juurde telekanalit MTV vaatama. "Üks kord oli sõber Pärnus pruutidega diskoteegis, ajasime teda mööda diskoteeki taga, sest NBA mäng tuli, mida tahtsime väga vaadata. Sõber punnis küll vastu, aga pidi pruudid diskoteeki jätma ja koju telekat vaatama minema, selline tase oli," muheles Kõrvits.

Isa Harry Kõrvits pani poja muusikakooli klaverit õppima. "Mul oli see lugu, et klaveriõpetaja elas all korrusel ja kuulis, kuidas ma harjutan, ja kogu aeg andis koputamisega mõista, kui midagi valesti läks. See ei mõjunud noore inimese psüühikale hästi ja ma lõpetasin selle pulli ära. Pilli peab harjutama, aga mulle see harjutamine ikkagi ei meeldinud."

Oma lapsi Kõrvits muusikakooli ei pane, sest muusikuid on Kõrvitsate suguvõsas juba küll ja küll. "Las järgmine generatsioon teeb midagi muud."

"Kui ma oleksin muusikakoolis käinud, oleks minust saanud võib-olla metaltrummar või kidramees. Miks ma räpi juurde läksin, siis ma kuulasin rokenrolli, mis oli ikkagi rebelmuusika, räpp on ka rebelmuusika," tõdes Kõrvits. "Kuna Ivo Linna ja "Rock Hotel" hakkasid tegema juba ballaade, siis neo-rockabilly ansambel Stray Cats oligi juba natuke nagu räpp, tolleaegne kõige agressiivsem muusika, mida ma lapsena kuulasin," meenutas Kõrvits, kes sai räpipisiku külge USA-s.

Tänu ansamblile A-Rühm ja Kaarel Kosele juleti hakata tegema ka eestikeelset räppi. "Siis saime aru, et eesti keeles toimib ka," tõdes Kõrvits.

"Kui ma oleksin muusikakoolis käinud, oleks minust saanud võib-olla metaltrummar või kidramees. Miks ma räpi juurde läksin, siis ma kuulasin rokenrolli, mis oli ikkagi rebelmuusika, räpp on ka rebelmuusika," tõdes Kõrvits. "Kuna Ivo Linna ja "Rock Hotel" hakkasid tegema juba ballaade, siis neo-rockabilly ansambel Stray Cats oligi juba natuke nagu räpp, tolleaegne kõige agressiivsem muusika, mida ma lapsena kuulasin," meenutas Kõrvits.

Näitlemine on Kõrvitsat samuti kogu elu huvitanud. "Mulle väga meeldib ka multifilme dubleerida. Millegipärast ma mängin kõikides filmidest pahalast. Kõva meest, kes lõpus lööb alati põnnama. See stereotüüp on mulle külge kleebitud," muheles Kõrvits.

Lavakasse Kõrvits ei kippunud, sest nägi oma ema ja isa pealt näitlejate elu kõrvalt, ja ega see kutsuv ei olnud.

Räppari positsioon ühiskonnas on Kõrvitsa sõnul ka väga muutunud. "1990. aastatel oli räppar geto hääletoru, kes rääkis oma raskest elust, 90. aastate Kalamaja ei olnud ka väga ilus koht, me rääkisime sellest, mis meil akna all toimub, tahtsime sealt välja saada. Tänapäeva räpparitel pole elu ju halb ning USA räpparitest on saanud ühed kõige enam teenivad meelelahutustegelased," nentis Kõrvits. "Tänapäeval on räpp väga laialivalguv."