Viis aastat on Tartus kellassepa tööd teinud Szabo Rubin, kes õppis selle töö ära iseseisvalt, sest kellad on tema suur armastus.

"Terve elu olen olnud mehhaanikahuviline. Lapsena lammutasin kõik asjad lahti, mõned asjad panin kokku tagasi ka," muheles Rubin.

Rubin tegeles Inglismaal mõni aeg aktiivsemalt rattaspordiga, mille kaudu tal tekkis veel sügavam huvi mehhaanika ja just metallitööde vastu, sest tegi vajalikke rattajuppe. "Mind hakkas täpsus väga huvitama ja kõige peenem asi, mida saad teha, on mehhaaniline käekell."

Rubin ammutas esialgu teadmisi erinevatest foorumitest. "Siis hakkasin õpikuid ostma."

Kõige rohkem on Rubin kella parandamisel oma aega panustanud vajalike juppide tegemisele. "Mul on võimekus teha kogu kell," lisas kellassepp.

"See tegevus on väga zen, justkui meditatsioon. Hästi põnev ja loov, üldse mitte korrapärane," tõdes Rubin.

Ameerikas väliseestlaste peres sündinud ja hiljem Inglismaale kolinud Rubin on oma juure vastu alati huvi tundnud. "Tulin Inglismaalt siia ajateenistusse, oli selline kohusetunne. Ajateenistuse ajal kohtusin elukaaslasega ja nii see läks."

"Kellad suudavad mind pidevalt üllatada. Tavaliselt öeldakse, et kui oled kümme aastat kelladega tegelenud, siis alles oled kasulik kellassepp. Mina olen juba poolkasulik," muheles Rubin.

Enamasti tullaksegi tema juurde vanaisa kelli parandama. "Tahetakse kell oma poja jaoks korda teha, et seda siis pojale pärandada. Mehhaaniline kell pole juba mitukümmend aastat praktiline ese olnud. See on pigem huviobjekt ja lihtsalt lahe ese, mida inimestele näidata ja pärandada."

Rubini sõnul pole tema näinud veel kella, mida poleks võimalik parandada. "Mul on olnud kelli, mis on võtnud kakas aastat, et korda teha. Kõige kallim kell, mida ta on parandanud, maksis 15 000–20 000 eurot. Tööpuuduse üle ma ei kurda, küll aga ajapuuduse üle."