Karl Killing: lapsena olin päris suur argpüks ja kobakäpp
Muusik Karl Killing rääkis saates "Käbi ei kuku...", et lapsena kartis ta inimesi ja julgenud sõprade huligaansustega kaasa minna, aga muusika poole tõmbas teda juba varakult. Elupõlise bändimehena teenis isa Jaan oma esimese suure palga pulmas pilli mängides juba 12-aastaselt.
"Mind ei üllata, et Karl valis muusikutee, kuna Karli taust nii minu kui ka ema Ingi poolt on muusikaline. Üllatab vast see, et ta on nii noorelt jõudnud nii kaugele," tõdes isa Jaan Killing.
"Mul on nii suur armastus muusika vastu, et tahan terve elu sellele pühenduda. Kui ma muusikat ei teeks, siis läheksin kokakooli, sest söögitegemispisik on mul suur," tõi Karl Killing välja.
Karli ema Ingi on lasteaias muusikaõpetaja, noorena tuuritas ta taustalauljana ringi, ta on terve elu muusikaga seotud olnud ja teinud mingil hetkel kaasa ka ansambli Laine koosseisus.
Jaan Killing on ka terve elu muusik olnud. "Mind pandi muusika eriklassi, pärast sõjaväge lõpetasin Otsa kooli ja siiamaani olen muusik."
Karli viis aastat vanem õde Grettel tegutseb samuti muusikaäris. "Grettel on tohutult sihikindel ja hästi laia muusikalise silmaringiga. Tegeleb praegu palju ka taustalauljana," sõnas Jaan.
Jaan on maapoiss. "Minu vanemad olid hästi rahulikud inimesed ja on minusse ka tasakaalukuse süstinud. Ema oli elupõline õpetaja ja väga suur kohalik kultuurihoidja, juhatas mitut rahvatantsutruppi, isa oli tehnikainimene. Mina pole enda isa vihasena kunagi näinud," sõnas Jaan.
Lapsena hüüti Killeriks ja nüüd Killiks
Karl meenutas, et tema perekonnanimega hakati koolis nalja tegema ja isegi kooli direktor kutsus teda Killeriks. "Nüüd on mulle tekkinud millegipärast hüüdnimi Killi. 15-aastaselt esimest korda Los Angelesse minnes küsiti juba Rootsi lennujaamas, et kas see on mu päris perekonnanimi. See nimi on väga hea jääsulataja, kui lähed välismaal kuskile uute inimestega rääkima, siis tihti öeldakse, et sul on nii äge nimi, aga mis su perekonnanimi on, " muheles Karl.
Bändi hakkas Jaan tegema nii vara, et esimene raha eest mäng oli siis, kui ta lõpetas 5. klassi. "Kõige vanem bändiliige oli 8. klassis ja me mängisime pulmas. Olin siis 12-aastane. Me olime neljakesi, mina mängisin tol hetkel klahvpille, mängisime terve õhtu. Igaüks sai kümme rubla. Järgmine päev läks pidu edasi, siis mängisime peigmehe kodus garaaži katusel. Sellest hakkas kõik pihta ja kestab siiamaani," selgitas Jaan.
Koolipoisina oli bändiga Ventilaator mänge nii palju, et vahel pidi Jaani sõnul tema ema hoopis temalt raha laenama.
Gretteli ja Karli ema Ingiga tutvus Jaan Otsa koolis.
Ei tahtnud sõprade huligaansustega kaasa minna
Väikese poisina mängis Karl korvpalli. Lasteaias Karl ei käinud, sest ta enda sõnul kartis inimesi. "Lasteaias käisime kolmel päeval nädalas paar tunnikest. Ma pidin seal kogu aeg olema Karliga pidevas silmsidemes, hetkekski ei tohtinud kuskile eemalduda. Selle kolme päeva sisse sattus ka üks muusikatund, mille jooksul istus Karl ainult minu süles, seljaga muusikaõpetaja poole ja kordagi isegi ei vaadanud õpetaja poole," meenutas Jaan. "Lasteaiast tagasi sõites küsisin, et kuidas selle lasteaiaga siis on ja Karl vastas "lõpetame selle jutu." See oli kogu tema lasteaiakarjäär," nentis Jaan.
Karl meenutas, et ka esimeses-teises klassis ta inimestega veel väga läbi ei saanud, aga kolmandas-neljandas klassis käis mingi nips ära ja siis ta hakkas väga palju suhtlema. "Ma olen päris introvertne inimene, aga ekstravertsus hakkas sel ajal siis minust välja tulema."
"Lapsena olin täielik argpüks. Kui sõbrad mu ümber olid huligaanid, siis mina ei läinud üldse asjadega kaasa. Terve oma elu olen olnud kobakäpp, ma ei oska väga hästi turnida ega ronida, pigem jään kuhugi kinni, ma ei saanudki nende sigadustega kaasa minna, sest ma ei julgenud. Mulle pigem meeldis ukakat ja kossu mängida. Sõbrad tahtsid kogu aeg ulakusi teha, aga ma ei läinud kaasa ja sellepärast oli nendega kogu aeg ka konflikte," meenutas Karl.
Klaveritunnid tekitasid mentaalselt raske olukorra
Karli sõnul pani tagasihoidlikkus ja õige suhtumine ta aga Vanalinna Hariduskolleegiumi õppima minnes õigesse seltskonda. "Ma väga samastusin nende inimestega."
Karl meenutas üht lauluvõistlust, kus ta sai eripreemia ja oma ema eufooriat selle üle. "Ma arvan, et see oli emale mingi kinnitus selle kohta, et ma saan mingite asjadega reaalselt hakkama, kuna lasteaia aeg oli ikkagi päris raske. Mulle väga meeldis kooris käia, olin seal lauldes nii mugavas olukorras."
Suurimad pisarad, mida Karl kooli ajal valas, olid klaveri taga. "Õppisin seitse aastat klassikalist klaverit. Oi, kuidas mulle vahepeal ei meeldinud, aga samas kui jälle välja tuli, siis mulle jälle nii väga meeldis. Mul oli sellega ikka väga tugev võitlus, see arendas mind inimesena ka, et kõige suuremad tõuked ongi siis, kui sa oled madalas punktis. Seda tundsin ka klaveriga, et mul viskas nii üle, aga kui suutsin sellest ennast natuke välja suruda, siis mul läks ka konkursil hästi. Sellega tekkis suur mentaalne koormus," meenutas Karl.
Korvpalliga oli jälle täiesti vastupidi, trennis oli ülilõbus ka siis, kui treener oli range. "Klaveris läks mulle ülipalju rohkem hinge, kui mul midagi välja ei tulnud. Kui mul muusikat ei oleks, oleksin ma korvpalliga väga seotud ja mängiksin seda professionaalselt. Ma juba väiksena proovisin imiteerida NBA legende. Ma jälgin väga palju korvpalli, mul on sõpru, kellega ma väiksena koos mängisin ja kes nüüd on koondises või mängivad välismaal," tõdes Karl.
Vanematepoolset survet pole kunagi tundnud
Karli sõnul on ta oma vanematele väga tänulik, et nad ei ole talle ette kirjutanud, millega oma elus tegeleda ja kuidas seda teha. "Ma ise otsustan, mida ma teha tahan. Loomulikult nad on andnud oma soovitusi, aga mingit survet pole mul nende poolt mitte kunagi olnud. Ma tunnen, et selle pärast ma olen kasvanud ka üles kindla mentaliteediga, mis mul praegu on, et ma olen olnud alati nii priviligeeritud selles osas, et ma olen saanud alati ise otsustada."
"Ma tunnen, et ma teen kõike siiski kunsti pärast ja ma ei taha seda muuta mitte kunagi. Vahepeal tekib kiusatus mingite trendidega kaasa minna, aga ma ei ole otseselt seda kunagi teinud. Sellest on mul tekkinud selle aastaga mingisugune enesekindlus, et ma julgen rohkem enda saundi ja enda mõtteviisi peale suruda. Tunnen, et ma alles hakkan jõudma artistlikkuseni endas. Produtseerides teistele saan peegeldada seda osa, artistinduses saan jäädagi selleks, kelleks ma tahan alati jääda," tõi Karl välja.
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Käbi ei kuku...", saatejuht Sten Teppan






