Aleksander Pulver: positiivsus aitab tõesti oma probleemidest lahti saada

Isiksusepsühholoogia professor ja positiivse psühholoogia koolitaja Aleksander Pulver rääkis Menu portaalile antud intervjuus, et praeguses maailmas, kus kurjus irvitab avalikult headuse üle, on väga oluline saada heaks inimeseks. Kuigi inimese elutee kulgeb pidevalt komistades, on meil kasutada väga väärtuslikke omadusi, mida praktiseerides elame psühholoogilises heaolus, kus positiivne mõtteviis aitab iseendaga paremini toime tulla ning vähendab vägivalda meie ümber.
"Kui lähtuda positiivsest psühholoogiast, on inimese olulisimad väärtused eneseteostus ja heaolu. Psühholoogiline heaolu koosneb mitmest aspektist, mis paneb aluse inimese eneseteostusele." Tallinna Ülikooli isiksusepsühholoogia professor Aleksander Pulver selgitab, mis aspektidele tuleks inimesel oma eluteel tähelepanu pöörata. "Me teame, et täisväärtuslikuks inimeseks saamiseks on vaja arendada teatud omadusi. Õnneks me teame täna ka seda, mis need omadused on ja mida nende arendamiseks tuleb teha."
Pulveri sõnul peab psühholoogiline heaolu igal juhul sisaldama positiivseid, teineteist toetavaid inimestevahelisi suhteid, mis toovad meie ellu positiivseid emotsioone.
"Mõistagi jäävad inimesele alles ka negatiivsed emotsioonid, sest elu ilma nendeta pole kahjuks võimalik. Küsimus on selles, kas positiivsete emotsioonide hulk ühes päevas ületab negatiivsete emotsioonide hulga. Aga mis siis suhetes nii erilist on ja kuidas nad meie emotsioonid positiivseks muudavad?" küsib Pulver.
Positiivne emotsioon kasvab suhetes välja inimeste tundest, et neist hoolitakse, nende suhtes on kaastunne ja konfliktiolukorras andestatakse, mis kõik loob positiivse inimsuhete võrgustiku, kus mul on tunne, et ma olen kaitstud.
"Väga ebameeldiv on tunda, et sa oled vahend kellegi teise eesmärkide saavutamiseks ja et sind kasutatakse ära justkui mingit asja," toob Pulver välja.
Positiivsete suhete olemasolu väljendub eriti eksimuste puhul
Positiivsetes suhetes ei saagi hoolimatuse tunnet tekkida, sest mind pannakse tähele ja väärtustatakse. "Sellel põhineb inimese eneseväärikus ja enesehinnang, mis kõige paremini avaldub just eksimuste puhul. Kui on arusaamatus ja sellest ei järeldu, et nüüd järgneb karistus, vaid see ongi koht, kus andestatakse ja mõistetakse ning kus on kaastunne nende suhtes, kes on eksinud," selgitab Pulver. "Vastupidiselt levinud arusaamale karistuse positiivsest mõjust muudab karistamine inimese hoopis kättemaksuhimuliseks."
Uuringutes on Pulveri sõnul leitud, et nende puhul, kelle rahulolu eluga on madal ja kes kurdavad ebaõiglase elu üle, on rahulolematuse taga asjaolu, et neid pole märgatud ning nad tunnevad ennast alaväärsetena.
Väga oluline psühholoogilise heaolu tegur on elu mõtte olemasolu. Elu mõte on tähendus, mida inimene annab sellele, mille nimel ta elab. "Lääne kultuuris on ettekujutus, et inimese eesmärgid peavad alati saavutustega seotud olema. Ehk et kui sul pole vastust küsimusele, millega sa parasjagu tegeled, on see imelik, sest lääne kultuuris nii olla ei saa," toob Pulver välja. "Elu mõte tähendab seda, et inimesel on iga tema tegevuse taga igal juhul olemas kui mitte sõnastatud, siis mittesõnastatud eesmärk."

Kui inimene teab oma elu mõtet, peab ta vastu ka väga keerulistes olukordades
Elu mõtte teadasaamise tahe hakkab tekkima 20. eluaastate keskpaiku. "Sel ajal tekib tahtmine vastata küsimusele, kes ma olen ja mida ma siin ilmas teen," ütleb Pulver ning lisab, et tähendus, mille ma annan oma elule, on niivõrd oluline, et kui inimene oskab sellele vastata, on ta võimeline vastu pidama ka väga keerulistes olukordades.
"Võimet ületada suuri raskusi ja keerulisi eluolukordi nimetatakse säilenõtkuseks, see on oskus läbikukkumistest üle saada. Teisisõnu, ei ole vaja karta stressi, konflikte ega läbikukkumisi, vaid märksa olulisem on see, kas ma suudan nendest aukudest välja tulla," võtab Pulver kokku elu mõtte olulisuse.
"Elu mõte ongi üks viis, kuidas aukudest välja tulla. Praegu on väga raske, homme on veel raskem, võib olla katastrofaalne, aga mõte sellest, et ma saan välja tuldud, ma saan hakkama, on oluline, sest elu mõte tugevdab inimest."
Kaasasündinud kalduvust kõigele pigem negatiivselt reageerida saab muuta
Pulver toob välja, et kalduvus reageerida erinevatele eluolukordadele pigem positiivselt või pigem negatiivselt, on kaasasündinud. "Kas inimene reageerib ootamatule ja ehmatavale sündmusele pigem nii, oi kui huvitav, mis see veel on või siis tardub ja tal tekib soov põgeneda," toob Pulver näite, mis iseloomustab erinevaid reageerimisviise ebameeldivale sündmusele.
Aga isegi siis, kui inimene on sündinud püsivama kalduvusega negatiivselt reageerida, tuleb esimese viie eluaasta jooksul juurde ka see, mis on omandatud ja seotud tahte ning mõttega. "Laps omandab sünnist alates kogemusi ja teadmisi, mis tulevad kultuurist ehk täpsemalt öeldes varasest lapsepõlvesuhtest emaga. Ehk et vanemaks saades ma siiski igas negatiivses olukorras ära ei põgene," lisab Pulver, kuidas kaasasündinud reageerimiskalduvusi on ema mõjul võimalik muuta.
Isa mõju tuleb Pulveri sõnul hiljem. "Isa roll on suuresti vaimse võimekuse areng, mis tuleb läbi mängu. Ema roll on esimese eluaasta jooksul põhiliselt emotsionaalse baasi loomine, kus seesama kaasasündinud kalduvus võib kujuneda püsivaks omaduseks või vastupidi, kaasasündinud kalduvus reageerida negatiivselt muudetakse vähemtähtsaks. Inimene on küll terve ülejäänud elu neurootiline ehk kardab ja tunneb rohkem muret, aga sinna lisandub tänu emaga suhtlemisele see pool, mis võtab kalduvuse tugevuse maha ja annab oskuse, kuidas hakkama saada inimesena, kellel on kalduvus olla emotsionaalselt kõikuv ja depressiivne."
Pime usk ekspertidesse on maha tampinud meie sisemise intuitsiooni
Lisaks headele suhetele ning elu mõtte olemasolule on inimese jaoks hädavajalik omada tunnet, et ta mõjutab mingeid sündmusi oma elus ja tal on vaba valikuvõimalus teha asju nii, et vähendada ebameeldivate asjade rolli oma elus. "Ehk et mul on oskused, mis sobituvad sellesse keskkonda, milles ma elan ning ei vanemad, kolleegid ega ka riik ei saa pidevalt minu ellu sekkuda."

Pulveri arvates on lääne kultuuri pime usk kõikvõimalikesse ekspertidesse ning sellest tekkinud abitus maha tampinud meie sisemise intuitsiooni, mis ütleb, et on asju, mille puhul ei saa ükski ekspert mulle ette öelda, mis on õige ja mis vale, sest igaüks on ekspert omaenda elus. Välise eksperdi teadmised on paraku abstraktsed ja ei arvesta nõu andmisel selle konkreetse inimese kogemusega
"Ekspertide hinnangud muutuvad kogu aeg, kord on roheline tee väga kasulik, siis jälle halb. Inimese oskus seisneb selles, kuidas vahet teha, millal ma tõesti vajan eksperdi abi ja millal mitte," toob Pulver välja iseendasse uskumise olulisuse.
Kontroll oma keskkonna üle tähendab Pulveri sõnul seda, et inimesel on elusolemise oskused, mida ta peab enda omaks ja mille puhul ei pea ta kuulama teiste inimeste arvamusi.
Inimese elatud aastate arv ei tähenda automaatselt tuumakamaid mõtteid
Pulveri arvates on oluline arusaam, et ma olen võimeline oma elus otsuseid vastu võtma ning nendes asjades, mis puudutavad minu elu, on selge, et otsustusõigus peab olema minul. "Sõltumata sellest, kas see meeldib teistele või mitte," lisab ta.
"No kuidas ma küsin lapsukese käest, mida ta tahab? Ma olen ju suur inimene ja tean ise," toob Pulver näite, et väikese lapse rõõm ja valu on ehedamadki kui täiskasvanul, sest täiskasvanu oskab oma mõtteid ja emotsioone maha suruda. "Muidugi on see lapsevanemale tüütu, sest siis peab lapse arvamust ju arvesse võtma või hakkama teda veenma. Lihtsam on ju käratada, et ole vait, ma tean paremini."
Pulveri sõnul pole mingit põhjust eeldada, et kuuekümneaastase inimese mõte on tuumakam kui 15-aastase oma. "Kui vanemate inimeste ainus argument, miks noored peavad teda kuulama on see, et ta on 60 aastat siin ilmas elanud, on see targutamine. Meil kõigil on lihtsalt erinevad elud," on Pulver resoluutne.
Solvates ja haiget tehes kasvatame oma heaolu teiste arvelt
"Mulje ja kujutlus, et ma olen vaba inimene vabal maal on ülimalt tähtis. Sageli ei olegi oluline, kas tegelikult on ka nii, vaid loeb just tunne, et mul on sellised vabadused," lisab Pulver, kui oluline on tunda end vaba inimesena.
Otsustusvabadusega koos tuleb aga lääne kultuuris sisse ka otsustusvastutus. "Psühholoogiline heaolu sisaldab nii seda poolt, et mul on õigus midagi arvata kui ka vastutust, et minu arvamus toob endaga kaasa mingid tagajärjed. Ma võin ju solvata inimesi oma ütlemistega, aga siis pean arvestama, et sel juhul kasvatan ma oma heaolu teiste arvelt."
Pulveri sõnul tuleme me kõik absoluutsest sõltuvussuhtest, milleks on lapsepõlv, kus kõik minu otsused on alati seotud vanemate lubadega. "Kui me ei arene täiskasvanuks, kes nii otsustab kui ka vastutab oma sõnade ja tegude eest, on raske olla psühholoogilises heaolus, sest kogu aeg on tunne, et ma pean kellestki sõltuma."
Teistele põhjendamata ootuste omistamine on väga ohtlik
Saavutusvajadusele orienteeritud kultuurides arvatakse Pulveri sõnul miskipärast, et täiuse ihalus paneb inimesed tegutsema. "Perfektsionist ei suuda kunagi oma tulemustega rahule jääda ja see tekitab pidevat ärevust ja hirmu. See on tunne, et kõik teised on minust paremad."

Paljudest täiuse ihaluse vormidest on just perfektsionism eriti ohtlik, sest ma omistan teistele ootusi, ja püüan ise käituda nende ootuste järgi.
"Miks ma arvan, et teised vaatavad kogu aeg minu välimust ja kritiseerivad, et ma pole piisavalt ilus? Ma ei tea seda, aga käitun nii, nagu teaks. Tulemuseks on, et ma hakkan tegelema millegagi, et teised rahule jääksid. Siit tulenevadki kõik need illusioonid, et naabrid elavad paremini ja õnnelikumalt. Me ju tegelikult ei tea üldse, mis nende naabrite elus nelja seina vahel toimub," toob Pulver välja, et teistele inimestele põhjendamata ootuste omistamine on väga ohtlik.
Aastavahetusel antud lubadused ei pane meid tegutsema, vaid kavaldama
Teine täiuse ihaluse vorm on iseendale täiuslikkuse nõuete esitamine. "Aastavahetusel võtavad inimesed suurtes kogustest vastu lubadusi ja hiljemalt veebruarikuuks saab selgeks, et kõik need lubadused ei saa olla täidetud. Milles asi?" toob Pulver välja inimeste iga-aastase aina suuremaid pettumusi valmistava traditsiooni.
"Asi on selles, et need lubadused on kunstlikud ja lähtuvad sellest, kuidas peaks olema. Esitades iseendale ebaadekvaatseid nõudeid, ei pane see meid tegutsema, vaid kavaldama. Ma hakkan tegelema enesepettusega ja püüan seda varjata ka iseenda eest," toob Pulver välja põhjuse, miks aastavahetusel antud suuresõnalised lubadused sageli ei toimi.
Enese aktsepteerimine tähendab seda, et mul on omadusi ja asju, mille puhul ei pea mul tekkima alaväärsustunne, vaid ma lähtun sellest, et olen rahul sellega, mis on. "Positiivses psühholoogias on üks oluline reegel, oskus näha igas olukorras midagigi, mis on positiivne," lisas Pulver.
Enese aktsepteerimine tähendab ka seda, et ma olen võimeline nägema positiivset ka kõikides oma defektides, mida ma võin selles ühiskonnas defektiks nimetada.
"Alates välimusest lõpetades sellega, et ma olen laisk, mõnikord üldse mitte sihikindel ja et minusse kuuluvad ka emotsioonid, mis ei ole aktsepteeritavad, sest selgub, et ma võin olla vihkav ja kättemaksuhimuline. Oluline on olla teadlik oma puudustest ja mitte teeselda, et mul neid puudusi ei ole. See ongi enese aktsepteerimine," toob Pulver välja, miks on oluline iseenda puudustega rahu teha.
Võid lõputult püüelda, aga ei saa iial ideaalseks
Oluliseks tugevuseks peab Pulver oskust välja näidata oma nõrkusi ja vajadust abi järele. "Pole vaja näida, vaid olla nagu oled - see loob võimaluse läheduseks. Aitame endid aidata."
Oma puudustega leppimine võtab Pulveri sõnul maha lõputud täiuse ihalusega seotud ootused iseendale, kust kasvab edasi täiuseihalus teiste suhtes. "Ka teiste puhul hakkan ma ootama omadusi, mida ilmselt ei eksisteeri. Kujutan ette inimest, kellel on niivõrd ilusad omadused ja pettun ning hämmastun alati, kui selgub, et ta ei olegi selline nagu ma endale ette kujutasin."
Inimese muudab tasakaalus olevaks ja rahulikuks võime näha kõiki oma positiivseid ja tema arvates negatiivseid kogemusi talle kuuluvana, mida ei pea häbenema, sest see on minu elu, see on minu kogemus, ma olen kõike seda teinud ja ei saa seda ära kaotada.
"Siis sa ei pea pidevalt püüdlema ideaalse mina poole, ja kogu aeg kannatama, et sa pole nii hea, kui tahaksid. Tõsi on see, et sa võid lõputult püüelda, aga ei saa iialgi selliseks, nagu sa ideaalis tahad," toob Pulver välja karmi reaalsuse.

Mida aga selles olukorras teha saab, on õppida oma viga või puudust reaalses elus ära kasutama. "Selleks aga tuleb oma nõrkusi teada. Näiteks kui ma lähen kriitilises olukorras kiiresti ärevaks, kas ma peaksin vältima olukordi, mis viivad mind endast välja? Aga kui ma ei saa vältida, siis kas on mingi võimalus, kuidas saan seda tunnet ohjeldada? Kogemus ütleb, et mõeldes ilusale sündmusele oma elus, ei lähe ma nii palju endast välja. No siis kasutangi selle kogemuse ära."
Eesti on väga kõrge perfektsionismi ootusega ühiskond
Pulveri sõnul on Eesti väga kõrge perfektsionismi ootusega ühiskond, kus miskipärast kogu aeg on tähtis olla võrdluses teistega esikohal. "Kui me esikohal ei ole, siis otsitakse alati süüdlast. Kui kogu elu on üles ehitatud võrdlustele, koolide ja edukate inimeste pingeread, võrdlus Euroopa ja kogu maailmaga, võib see hävitada inimeste psühholoogilist heaolu," toob Pulver välja.
"Me ei saa võtta inimlikke omadusi ja hakata võistlema. Võrreldes inimesi selle alusel, kes on aasta parim ema, aasta isa või aasta parim inimene, siis tunnustuse üle rõõmustab küll esimene, aga mida peavad tundma teised? Kui minu elu mõte seisneb soovis olla hea ema või isa, on see täpselt sama väärtuslik, kui unistus saada Nobeli preemia teaduses või teha uhke tähelend poliitikas," toob Pulver välja võrdluste mõttetuse.
"Miks arvatakse, et ainult väga suured eesmärgid, näiteks saada olümpiavõitjaks, on oluliselt paremad kui need, mis on mul igapäevalus? Inimeseks olemise tähtsus pole mitte selles, mitu medalit ta on saanud, vaid selles, et ta pole kahjustanud ega ära rikkunud teiste inimeste elu."
Inimene kulgeb oma eluteed komistades
End pidevalt teistega võrreldes leidub alati keegi, kes on minust parem. "Samas leidub alati ka inimesi, kes on minust kehvemad. Miks võrrelda end nendega, kes on minust paremad? Ära tee seda. Rahuolu saavutustega tähendab seda, et sa võrdled ennast vaid iseendaga. See on minu isiklik tee ja minu isiklik tempo," toob Pulver välja ainsa vajaliku ja päriselt olulise võrdluse.
"Kui inimestelt küsida, mida ta on saavutanud, siis ollakse vahel püstihädas ja arvatakse, et no ma ei olegi ju mitte midagi saavutanud. Selle vastuse taga ongi võrdlus teistega."
Positiivsust on Pulveri sõnul vaja selleks, et keegi meist ei tea, milline on tegelikult tema sisemine potentsiaal. "Meie oskused, omadused, võimed ja väärtused saavad meile selgeks alles siis, kui meil on valikuvõimalus ehk teisisõnu ma pean proovima. Kui inimene on mingeid asju kogenud, alles siis saab ta teha sellest järeldused, kas see tegevus mulle sobib, kas need inimesed mulle sobivad ja nii see inimene komistades kulgeb oma teed."
Mõneti on inimene oma teel nagu pime, kes ei tea, mis rada teda ees ootab, aga see ei tähenda Pulveri sõnul seda, et ta ei peaks neid radu valima. "See tähendab, et kui ma teen valearvestuse ja tegelen sellega, mis ei paku mulle piisavalt, siis ma teen uue valiku, sest mul pole kohustust senisest valikust kinni pidada. Saamaks teada, kes ma olen ja milleks ma sobin, ei ole teist varianti kui valikuvabadus, seega valikud ja eksimused on me eluteele sisse programmeeritud," toonitab Pulver, lisades, et lähedaste inimestega rääkimine ja võimalus nende ees oma emotsioone välja elada, on oluline faktor terveksjäämisel.

Positiivsust on vaja selleks, et eluteel liikudes areneda
Positiivsust on suuresti vaja ka selleks, et liikudes areneda. "Kogu aeg ei ole seesama rutiinne elu, iga päev juhtub midagi sellist, mis on uus ja positiivne ellusuhtumine aitabki uute olukordadega paremini kohaneda."
Pulver toob välja, et inimeste lahendused toimetulekuks sõltuvad nende pessimismist või positiivsusest.
Krooniliselt ja lootusetult haigete inimeste puhul on teaduslikult tõestatud, et oskus olla tänulik igale olukorrale oma elus, nähes alati midagi positiivset, vähendab haiguse intensiivset kulgu.
"Positiivsus emotsioonina peegeldub organismiprotsessides ja kuna inimene oma olemuselt on biokeemiline masin, hakkab positiivne emotsioon mõjutama immuunsüsteemi ja kõikvõimalikke funktsioone, mis kergendabki inimese enesetunnet," toob Pulver välja positiivse ellusuhtumise teaduslikult tõestatud mõju organismi tervenemisele.
Ka konfliktide puhul on põhjust tänulik olla. "Minu peale karjuti ja mul on sellepärast väga halb olla. Aga mõtle ka näiteks niimoodi, et kui ma poleks seda olukorda üle elanud, poleks ma iial teada saanud, milline inimene sa oled. Ma olen tänulik, et sa viisid mu selle konfliktini," toob Pulver näite, kuidas tänulikkust igapäevaelus praktiseerida.
Tänulikkus on Pulveri sõnul lihtsalt töövahend, kuidas jõuda kohta, kus ma oskan näha midagi positiivset. "Tänulikkus aitab mul üleval hoida oma psühholoogilist heaolu. Kui ma ei hoia kriitilises olukorras üleval positiivsust, siis ma kukun kokku. See kõlab ebaloogiliselt ja võib tunduda isegi parapsühholoogilisena, aga inimesed saavad oma probleemidest lahti, kui nad niimoodi mõtlevad."
Usklikel on eluga rahuolu kõrgem kui edukatel inimestel
Pulver toob välja, et usklikel inimestel on rahuolu eluga, sealhulgas psühholoogiline heaolu, kõrgem. "Põhjus on tõenäoliselt selles, et kristlikud väärtused ja põhitõed, mille järgi inimene elab, sisaldavad inimese jaoks teatavaid positiivsusi, mis annavad inimesele tuge, ta näeb oma elu paremana, muutudes ise tugevamaks ning ka tema suhted on tugevamad."
Uuringud näitavad ka seda, et edukatel inimestel ei ole psühholoogiline heaolu kõrgem. "Miks? Nad ei ole rahul sellega, mida on saavutanud. Seetõttu ei pruugi välised tunnused, mis lääne kultuuris on väärtustatud ja mida me peame õnnelikuks eluks, üldse tähendada, et tegemist on psühholoogilise heaoluga. Ja see ongi meie häda, et me väärtustame vaid välist heaolu ja väliseid märke, sest lääne kultuuris ei julge inimene välja näidata oma ebaõnnestumisi ja tema arvates häbiväärseid omadusi ning kardab tunnistada oma vigu."
Menu portaali uus intervjuusari "Psühholoogi pilk" vaatleb meie ühiskonda ja inimesi vaimse tervise teemade kaudu eesmärgiga anda mõtteainet ja tööriistu iseendaga paremini hakkama saamiseks ja enesekindluse suurendamiseks.
Toimetaja: Annika Remmel